Juhtkiri: erakordne aeg, erilised inimesed

Eriolukorrast tingitud politseikontroll ja ankeetide täitmine Tallinna sadamas A Terminalis 14.03.2020.  Foto: Madis Veltman

• Viiruse testimine nõuab palju lisaressurssi
• Kriisiajal ei saa eeldada tavapäraseid teenuseid
• Inimesed leiavad viise kuidas toetada abivajajaid

Valitsuse otsus tellida juurde 20 000 analüüsikomplekti ja püüda testida kuni 1000 inimest päevas on hea otsus. See aitab tagada, et olukord ei läheks käest ära. Piltlikult öeldes on analüüside tegemine nagu kulupõlengu kontrolli all hoidmine: kui pöörata kriisikoldele korraks selg, siis hetk hiljem võivad leegid olla juba nii laiali levinud, et midagi pole enam võimalik kontrollida.

Teisalt tuleb arvestada, et heast tahtest üksi ei piisa. Laialatuslik testimine vajab palju lisaressursse. Vaja on niihästi proovivõtjaid, nende kaitsevarustust kui ka teste ning muidugi laboreid, kus proove analüüsida. Samas on osa neist teguritest väljaspool asjaomaste kontrolli. Tarneraskused võivad tekkida nii kaitseriietuse kui ka testidega. Ja kui leitakse meedikud proove võtma ja analüüsima, siis võidakse nad ära kutsuda tõsist abi vajavate patsientide juurest.

Arusaadavalt töötab valitsus praegu teravdatud tähelepanu all ning äreval ajal leidub alati neid, kes leiavad, et ametnikud pole kas piisavalt infot jaganud või on üleüldse tegu täiesti ebakompetentsete institutsioonidega.

Meil on õhukene riik ja praegu on kriis. Kui oleme otsustanud, et testimine peab olema laiaulatuslik, siis ei tohiks keegi olla üllatunud, et mõni tavapärane teenus jääb saamata või tuleb viivitusega. Me ei ela praegu heaoluühiskonnas, vaid eriolukorra tingimustes.

Õnneks on suurem osa inimestest sellest ka aru saanud ja asunud omal algatusel tegutsema. Üles on seatud annetusliinid Kuressaare haigla toetamiseks, välismaal lõksu jäänute koju toomiseks on käiku pandud erireisid. Ettevõtteid, kes soovivad riigile abiks olla, on nii palju, et nende abipakkumiste jaoks on veebilehel eesti.ee avatud eraldi registreerimisleht. Ka Postimees on teinud algatuse, kuidas toetada ja aidata viiruse riskirühma liikmetel eriolukorra ajal toime tulla.

JUHTMÕTE

Me ei ela praegu heaoluühiskonnas, vaid eriolukorra tingimustes. Õnneks on suurem osa inimestest sellest ka aru saanud ja asunud omal algatusel tegutsema.

Selline käitumine näitab meie ühiskonda kõige paremast küljest. Küllap on aidanud mitu head aastat kogemust talgupäevaga «Teeme ära!», aga kindlasti pärineb see käitumisviis tunduvalt sügavamalt ajaloost.

Osa Eesti edust Vabadussõjas põhines kindlasti rohujuuretasandi algatustel, kus väikesed motiveeritud üksused kõrgemalt poolt seletusi ja korraldusi ootamata tegutsesid oma parema äranägemise järgi üldeesmärgi saavutamise nimel. Nõukogude pideval defitsiidiajal toetuti tuttavate võrgustikele, ka Siberisse viidud või eksiili sattunud organiseerusid ja toetasid üksteist oludes, kus igasugune keskne juhtimine puudus.

Praegu on nende tingimustega kõige sarnasemas olukorras koolid, kus kahepäevase etteteatamisega tuli üle minna täiesti uuele toimimisviisile. Mõeldamatu oleks jääda keskusest ootama korraldusi, kuidas toimida. Otsustada tuleb ise, ja seda tehaksegi.

Käesoleval kriisil on väga palju tahke ja mitte keegi ei tea, milline otsus on õige ja kus tehti viga. Mõni väike viga võib isegi olla hea, kui sellest õppides hoitakse ära suur viga. Ka halb otsus on parem kui otsustamatus. Tundub, et otsustamatuse käes eestlased ei vaevle. Kui vaja, tõstetakse kiirtee vahetõkked eemale, keeratakse ots ringi ja otsitakse teist väljapääsu, mitte ei jääda käed rüpes ootama abi kõrgemalt poolt. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.