Andreas Kaju: põrandad ja laed poliitikas

Süsteemis pettunud valijad ei hääleta mitte abstraktse maailmavaate, vaid enda isikliku olukorra põhjal, kirjutab kolumnist Andreas Kaju pärast Floridas, Arizonas ja Illinois' osariigis toimunud USA presidendivalimiste eelvoorusid.

Kaks kampaaniat – Donald Trumpi 2016. aasta vabariiklaste ja Bernie Sandersi 2020. aasta demokraatide presidendikandidaadiks saamisel – olid sarnased selle poolest, et mõlema toetusel oma partei valijate seas oli ees lagi, millest kõrgemale tõusta ei tundunud olevat võimalik. Kuigi kandidaadid olid väga populaarsed oma selgelt eristuvates valijasegmentides, olid nad samas ääretult ebapopulaarsed ülejäänud valijate seas. Trumpi toetasid 2016. aasta märtsi alguses valged väheharitud mehed, kelle sissetulekud olid eelneva 25 aastaga langenud samas suurusjärgus, kui palju kõrgharidusega valgete meeste palgad olid kasvanud. Trumpi ei talunud naisvalijad ja tema toetus juba järgmises vabariiklastest valijate sissetuleku segmendis oli 40 protsendi võrra väiksem.

Sandersi kampaaniabussi reis esimesest eelvalimiste osariigist Iowast oma otsuse suurelt Bideni kasuks langetanud Florida, Arizona ja Illinoisi osariiki on andnud samasugused tulemused. Tugev ja konkurentsitu toetus oma konkreetsetes valijagruppides: valged noored, lääne­osariikides ka latiinod sõltumata vanusest, progressiivsed aktivistid, tudengid kirde- ja lääneosariikide kolledžilinnades on tulnud väga aktiivselt valima. Sandersil on oma liikumine, kes on teda nüüdseks toetanud neli-viis aastat.

Kampaaniaid võidetakse kahel teel: oma aktiivse valijabaasi väljatoomine ja veel mitte otsustanud valijate ning vähesemal määral ka teiste kandidaatide pooldajate ümberveenmine. Sandersil on viis aastat töötanud ainult esimene. Lävepakuküsitlused seni eelvalimisi korraldanud osariikides näitavad selgelt, et kes oma valiku viimaste päevade või nädalate jooksul tegi, valis kedagi teist. Ja mitte ainult pärast Lõuna-Carolina osariiki, kus Biden otsustavalt võitis, mille järel tsentristlikumate vaadetega konkurendid Bideni kasuks loobusid. Ka Iowas ja New Hampshire’is oli ta toetus valimispäevale vahetult eelnenud päevadel ja nädalatel valiku teinute seas 2,5 korda väiksem kui varem oma valikus veendunud valijate seas.

Kampaaniaid võidetakse kahel teel: oma aktiivse valijabaasi väljatoomine ja veel mitte otsustanud valijate ning vähesemal määral ka teiste kandidaatide pooldajate ümberveenmine.

Sandersil on tugev väärtuspõhine valijabaas, aga ühiskonna enamiku veenmiseks napib tal suutlikkust. Võib isegi väita, et ta ei tahagi seda teha, sest see tähendaks kompromisse ja Sanders pole olnud kompromisside mees – aastakümnete jooksul üle antud mitmesajast eelnõust on senatis toetust pälvinud kolm, millest kaks puudutasid postimajadele nime panekut. Nii on veenmisjõu puududes jäänud Sandersi ainsaks kampaaniamantraks, et nad toovad demokraatidele sügisel Valge Maja võidu, sest valima tuleb rohkem noori kui kunagi varem – ent seni pole isegi seda üheski osariigis juhtunud.

Mis Sandersit ja Trumpi eristab, on see, et Trump murdis 2016. aastal oma eelvalimiste algsest laest läbi ja tõstis selle 30 protsendilt üle 50. Üks põhjustest oli konkurents: senaatorid Cruz ja Rubio ning kubernerid Bush ja Kasich ei suutnud enda seast tugevaima kasuks loobuda ja võitlesid liiga kaua. Kuid olulise põhjusena tuleb lisada, et Trumpi valijail tekkis kampaania käigus ühine identiteet ja emotsioon, mis töötas kuni päris valimispäevani välja.

Selleks oli paradoksaalselt poliitiline jõuetus – tunne, et sinu hääl ei maksa enam poliitikas midagi ning et lõpuks on silmapiiril keegi, kes seda kehastab ja muudab. Rand Corporationi 2016. aasta alguses läbiviidud uuring näitaskis, et poliitilise ilmajäätuse, eemaleheidetuse tunne oli võrreldes konkurentidega (Rubio, Cruz, Sanders, Clinton) kõige kindlamalt valija hääletamiskäitumist ennustav. Tõenäosus, et selliselt mõtlev valija eelistas Trumpi tol hetkel, oli 86 protsenti. Sandersi ja Clintoni puhul oli see vastavalt 7 ja 8 protsenti ning Rubio ja Cruzi puhul -24 ja -26 protsenti. Ilmselgelt läks Rubio ja Cruzi valijatel 6 aastat tõusval börsil kõik hästi. Samal ajal pidasid vabariiklastest valijad Trumpi üheks kõige vähem konservatiivsemaks kandidaadiks. Vaid Florida kuberner Jeb Bush oli seda veel vähem – kandidaadi oletatav ilmavaade polnud otsustamisel määrav.

Mida sellest Eesti poliitikas õppida? Konservatiivse partei esiletõusu suhteline edu ei tähenda, et teised saaksid seda kopeerida pelgalt konservatiivselt väljendudes või tegutsedes. Olemasolevas poliitilises süsteemis pettunud valijad ei mõtle oma muredele raamaturiiuli-ilmavaate, vaid ikka enda olemise ja olukorra põhjal.