Artikkel põhineb 6. märtsi advokaadibüroo TARK & Postimehe aasta majanduskonverentsil tehtud ettekandel.
Vaid kaks nädalat tagasi muretses muu maailm eelkõige Hiinas levima hakanud uue koroonaviiruse tõttu globaalsete tarneahelate katkemise pärast ning mida Hiina majanduskasvu langus võiks tähendada maailmamajandusele. Tänaseks on regioonid ja riigid teinud midagi, mis siis veel tundus uskumatu: sulgenud piirid, palunud oma elanikkonda püsida isolatsioonis või lausa survestanud seda tegema ning katkestanud tavapärased transpordiühendused. Kui kahe nädala eest võis veel tõsimeeli kõneleda «Hiina + 1» strateegia eelistest, siis tänast olukorda arvestades oleks see naiivne. Covid-19 on põhjustanud globaalse pandeemia, millel põhjustab tõsiseid majanduslikke, sotsiaalseid ja poliitilisi tagajärgi. Valitsused seisavad reaalajas silmitsi riikliku julgeoleku probleemidega, nagu kindlustatus toidu- ja esmatarbekaupade, meditsiinitarvete jm kriitiliste toodetega, mõistes teravamalt kui kunagi varem kohapealse tootmise vajalikkust. Kui varem aktsepteeriti globaliseerumist kui paratamatut ja järjest süvenevat nähtust, siis praegune kriis annab põhjust selle protsessi ümbermõtestamiseks. Mida see võib tähendada juba välja kujunenud võimupositsioonidele ning maailmamajandusele üldisemalt, näitab aeg.
