Iris Metsmägi: kireva tähendusega kiri ja täht

Iris Metsmägi. Foto: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

Sõnal võib olla mitu tähendust. Arusaamist see enamasti ei sega, sest konkreetne tähendus selgub kontekstist. Sõna erinevaid tähendusi seob alati mingi ühine alus. Tähenduste arengukäiku aitab selgitada võrdlus sugulaskeeltega, vanema keelekasutuse ja murretega.

Sõnal võib olla mitu tähendust. Arusaamist see enamasti ei sega, sest konkreetne tähendus selgub kontekstist. Sõna erinevaid tähendusi seob alati mingi ühine alus. Tähenduste arengukäiku aitab selgitada võrdlus sugulaskeeltega, vanema keelekasutuse ja murretega.

Tänapäeva eesti keeles on kiri kõige sagedamini „interneti või posti teel lähetatav sõnum“. Kuid kiri võib märkida ka üldisemalt igasugust kirjamärkidest koosnevat teksti, näiteks raamatukaanel, arvutiekraanil või kaubapakendil. Nimekiri on register, volikiri teatud dokument, pühakiri piibel, kinda- või vöökiri aga hoopis muster. Samu tähendusnüansse võib täheldada kirja vastetel teistes läänemeresoome keeltes. Näiteks liivi kēra tähendab „lähetatav sõnum; kirjutis; muster“, soome kirja „raamat; register, nimekiri“, murretes ka „muster, kujund“ jms. Kirja algne tähendus oligi tõenäoliselt muster. Mustrite ja kirjamärkidest teksti teatud visuaalse sarnasuse põhjal (nt korrapära, korduvad elemendid) sai mõlema kohta kasutada sama sõna. Edasi hakkas sõna tähistama juba konkreetseid teksti liike nagu (püha) raamat, dokument või lähetatav sõnum. Kirja mitmetähenduslikkus peegeldub ka tuletistes, võrreldagu ühelt poolt sõnu kirjutama, kirjanik ja kirjandus, teiselt poolt aga kirjama, kirju ja kirev.

Täht on eesti keeles nii „öösel taevas heleda täpina paistev taevakeha“ kui ka „hääliku märk kirjas“. Vanemas keelepruugis on täht „(tunnus)märk“, selle tähendusega seostuvad üha käibivad tähtaeg ja tähtpäev. Tähel on vasteid läänemeresoome, saami ja mordva keeltes ning mari keeles. Need märgivad peamiselt taevatähte ning tähni, märki jms, nt karjala tähti „taevatäht; märk; lauk, tähn; (haava)arm“, mokša ťäšťä „taevatäht; märk“, mari tište „(nime)märk“. Võib arvata, et „tähn, täpp“ ja „(täpina paistev) taevatäht“ ongi tähe algne tähendus, millest kujunes edasi „(nt noaga lõigatud) märk“, sellest omakorda aga abstraktne „tunnusmärk“. Hääliku märk kirjas, kirjatäht, on märgi erijuhtum, sugulaskeeltega võrreldes tunneb seda tähendust ainult eesti keel. Täht kui märk kajastub tuletistes tähis, tähtis ja tähendama. Viimati nimetatud sõnaga anti varem edasi märgistamist, nii käis fraas palava rauaga tähendama põletusmärkide tegemise kohta.

Sama tähenduse väljendamiseks saab kasutada ka eri sõnu. Osas põlissõnade kiri ja täht tähendustes eelistame tänapäeval nooremaid laensõnu muster (< saksa Muster), märk (< keskalamsaksa merk, merke) ja tärn (< saksa Stern).