Jüri Reinvere: Saksamaa oli lukku pandud

Koroonakriisi mõjud Saksamaa kultuurielus olid näha juba paar päeva pärast Senati otsust sulgeda kohvikud, muuseumid, näitused, teatrid ja ülikoolid. Pildil Berliini Brandenburgi väravate esine väljak, mis varem pulbitses inimestest. Foto: Christian-Ditsch.de via www.imago-images.de/imago images/Christian Ditsch

Saksamaal elav helilooja Jüri Reinvere kirjutab, et paarinädalasest vaikusest saksa kultuurielus kujuneb tõenäoliselt kuudepikkune, mille järel on ette näha massiivset kultuurikuhjumist. Oodatava majandussurutise tingimustes ei pruugi kõigile piisavalt publikut jätkuda.

Esmaspäeva õhtul ilmus lõpuks ka Angela Merkel telekaamerate ette. Senini oli Saksamaal, föderaalses liitvabariigis, koroonaviirusevastaste meetmete kasutuselevõtmine olnud üksikute liidumaade, mitte liitvabariigi korraldada. Kantsler teatas, et nüüdsest pole kinni mitte ainult teatrid ja kontserdisaalid ega keelatud mitte ainult üle viiekümnepealiste gruppide kogunemine, vaid kogu Saksamaal on suletud ka ujulad ja bingosaalid. Kinni lähevad kirikud, mošeed ja bordellid; siiani olid kirikud ja bordellid üles pannud vaheldumisi teateid, kuidas nendesse sisenemine on endiselt turvaline ning kuidas ukselinke – ja muud – desinfitseeritakse. Suletud on hotellid, juhul kui nad ei korralda hädamajutust, ning restoranid võivad kella 06.00–18.00 vahel lahti jääda, juhul kui nad oma lauad niimoodi paigutavad, et sööjate vahel tekib turvadistants. Kui esmaspäeva õhtul Frankfurdis linna peal käisin, nägin tänaval kahte inimest; rongid sõitsid mööda, reisijateks vaimud. Frankfurdi keskväljaku perroonil magas üks kodutu muretut und.

Tegelikult oli juba möödunud nädala jooksul saksakeelses Euroopas peatunud praktiliselt kogu elu – nimelt see osa elust, mis pole tööstus, tervishoid või kaubavedu. Berliin oli esialgu keelanud kuni viiesajapäised kokkusaamised, siis langetati see arv kahe päeva pärast viiekümnele. Kontserdid, teatrid, näituseavamised – kõiki neid lükati ja tõugati nagu loomakarja. Inimesed tegelesid sellega, et korraldasid oma elu päev päeva järel ringi, sõltuvalt sellest, mida vabariigi valitsus oli määranud. Ära jäi Berliini Staatsoperi „Idomeneo“ esietendus, ära jäetakse Salzburgi lihavõttepühade festival. Ära jäävad kirjandusfestivalid, lugejakohtumised, klubid, džässikontserdid. Spordivõistlusi korraldati nädal aega publikuta, staadionil valitses harras vaikus, nagu oleks tegemist Suure Prantsuse revolutsiooni aegse Ülima Vaimu ootamise ning mitte palli järel jooksmisega. Esialgu rahvas leppis riiklike manitsustega, mida siin ka palju jagati. Riik nimelt kinnitas, et tal on reserve, selja taga on nii palju nii heade maksulaekumistega aastaid, et Saksamaa ei pea kriisi kartma. Liitvabariigi kultuuriminister Monika Grütters teatas: kultuurielu taastumine garanteeritakse. Samal ajal rahval mure siiski kasvas: kui lubati, et poodides pole vaja hamstrit mängida ja neid tühjaks osta, sest riigil on piisavaid varusid, peatas Poola liikluse piiril ja valitsusaparaat sai kohe uue peavalu. Kui tarneahelad Poolast kinni jooksevad, pole Saksamaal enam aed- ja köögivilju. Globaalses maailmas on kõik üksteisest sõltuvamad, kui keegi seda eales ette on kujutanud, ning igal väljapressijal, kelle käes mingitki vahetuskaupa, on nüüd käes head ajad.