Suur intervjuu ⟩ Professor Merits: kõigi testimine tekitab ainult infomüra

Rakendusviroloogia professor Andres Merits. Foto: Margus Ansu

Tartu Ülikooli rakendusviroloogia professor, molekulaarbioloog Andres Merits ütleb, et koroonaviiruse hooajal kõigilt inimestelt valimatult proovi võtmine ei anna midagi kasulikku, sest paratamatult saaks liiga palju valepositiivseid ja samuti valenegatiivseid tulemusi.

Mis oleks Eestis praegu peamine, mida tuleks viiruse ohjeldamiseks teha?

Probleem on selles, et me ei tea kõike täpselt, sest viimased kolm päeva ei ole meil adekvaatset informatsiooni, mis toimub.

See oli terviseameti vale ja ohtlik otsus testida ainult riskirühmasid. Siin tuleb aru saada kõige lihtsamatest asjadest. Kõigepealt: haigus nimega Covid-19 ei ole kerge, keskmine ega raske haigus. See on kõik kolm korraga, kuidas kellelegi. Ei ole olemas ühte Covid-19 riskirühma. On kaks riskirühma: need, kes selle haiguse all kannatavad, ja need, kes viirust levitavad. Kannatavad vanemad inimesed ja levitavad need, kes ei tea, et nad on haiged, või teavad, et nad on haiged, aga ei pea sellest midagi.

Sel viirusel õnnestus erinevalt SARS-CoV-1st levida nii laialt sellepärast, et 84 protsendil juhtudest on selle sümptomid ebaspetsiifilised ja tagasihoidlikud. Inimesed Hiinas ei teadnud algul üldse, millega tegemist on, ja käitusid nii, nagu tavaliselt: võtame tableti paratsetamooli ja teeme oma tähtsad tööd ära. Kui uskuda viimaseid andmeid, siis selliste inimeste võime viirust levitada oli umbes kaks korda väiksem kui nendel, kellel olid selged tugevad sümptomid. Aga kuna neid [tagasihoidlike sümptomitega] inimesi oli palju kordi rohkem, siis 80 protsenti viiruse leviku eest vastutasid nemad.

Ega kaks nädalat tagasi me ka täpselt teadnud, kui halb on olukord Euroopas. Oli näha, et eriti hea ei ole. Aga et see on sedavõrd halb, et meile tagasi tulevatest inimestest on nii paljud nakatunud, poleks mina küll osanud arvata. Arvasin, et need arvud on palju väiksemad.

Nüüd on saanud suureks küsimuseks, keda siis ikkagi peaks testima.

Kõigi testimine oleks viga. Meil ei jätku selleks ka võimekust. Ja testida igasugu hüpohondrikuid ei ole samuti mõistlik tegu. Testida inimesi, kes on küll haigestunuga kokku puutunud, kuid kellel sümptomeid pole, ei ole ka mõtet, sest tulemused ei tule õiged.

Miks ei tule õiged?

Sest meetod, mida kasutatakse, on väga-väga tundlik. See võib anda mõlemat tüüpi, nii negatiivseid kui positiivseid valetulemusi. Lugesin ühest artiklist, mis tundus väga mõistlik, et Hiinas saadi lihtsalt haigestunutega kokku puutunutelt proove võttes kuni 80 protsenti valepositiivseid vastuseid, sest näiteks viiruse kandjaga koos viibides saad sa ilmtingimata mingisuguse viiruselt pärineva geneetilise materjali saastuse. On suur šanss, et inimestelt, kes olid kuskil haigega kontaktis, on võimalik leida suurel hulgal viiruse osakestest pärinevat RNAd, mis on võib-olla inaktiveerunud viirus või lihtsalt nakatunud rakust pärinev mittenakkuslik materjal. Kui viirus püsib infektsioonivõimelisena mingil pinnal kaks päeva, siis ega ta sealt õhku haihtu. Ta lihtsalt enam ei tööta, aga geneetiline materjal on endiselt kättesaadav, nagu muumiatest DNA.

Peale selle, enne kui sümptomid ilmnevad, on sama võimalik ka valenegatiivne tulemus. Me saaksime testides igal juhul moonutatud tulemuse ja teeksime ilmaasjata tühja tööd.

See, et lihtsalt lähen ja testin, ei anna midagi. See tekitab ainult infomüra ja kokkuvõttes võib juhtuda ükskõik milline halb stsenaarium. Kui inimene on valepositiivne, siis ta närvitseb ilmaasjata, hakkab ootama sümptomeid, siis hakkavad tema tuttavad midagi tegema ja siis läheb asi taevas teab kuhu. Ja kui inimene saab valenegatiivse tulemuse, läheb ta halvemal juhul näiteks seda koos sõpradega tähistama.

Kellele ja mis juhtudel siis analüüse teha?

Testida tuleb põhjendatud juhtudel ja ainult sümptomitega inimesi. Sümptomite all ei pea ma silmas, et ilmtingimata peab olema köha, nohu, läkastamine, kõrge palavik. Need võivad olla ka palju kergemad sümptomid. Aga sümptomid peavad olema, muidu ei ole võimalik midagi näha.

Olen sada protsenti nõus, et [sümptomite ilmnedes] tuleb testida inimesi, kes võivad sellest viirusest tõsiselt haigeks jääda ja surra. Kindlasti olen nõus sellega, et testida tuleb eesliinil olevaid inimesi, sest mitte ainult nende enda tervis pole ohus, vaid nad on ka potentsiaalsed superlevitajad.

Aga ülejäänud, kellel on sümptomid ja kes ei tea, mis neil viga on?

Näen siin kolme tõsist probleemi. Esiteks, me ei tea, kus viirus on. Enamikul juhtudel on sellel viirusel võime olla ja pikalt püsida ning levida n-ö väikeses fookuses, näiteks Lasnamäe kortermajas või Kapa-Kohilas. Me ei saa sellest enne teada, kui kuskil haigestub mõni väga tundlik inimene. Seni püsib asi märkamata, piltlikult öeldes allpool radari vaatevälja. Aga siis [haigestunu ilmnedes] on asja kontrolli alla saada tohutult raskem. Lõuna-Korea probleemid algasid suhteliselt süütust ususektist. Viirusel oli piisavalt palju aega levida, enne kui talle järele saadi.

Teiseks, mis mind väga häirib: kui inimesed ei tea, et neil on Covid-19 haigus, on neil raske jälgida enesekarantiini nõudeid. Kui ma tean, et mul on Covid-19, siis ma tean, kuidas pean käituma. Peale selle, ega diagnoosi teadmine iseenesest kedagi ravi. Aga diagnoosi saanud ja mittesaanud inimeste käitumine võib olla erinev. Kust me teame nii uue haiguse puhul, nagu COVID-19, et käitumise erinevused ei põhjusta peale viiruse leviku soodustamise veel mingeid probleeme? Räägitakse nooremate täiskasvanute rasketest haigustest. Kust see tuleb? Me ei tea. Informatsioon on vastuoluline.

Eile käivitati esimesed drive-in koroonaviiruse proovivõtmispunktid Tallinnas Lauluväljakul (pildil) ja Tartus. Foto: Tairo Lutter

Ja kolmas on puhtmajanduslik probleem. Inimene, kellel on diagnoositud Covid-19 haigus, loetakse tervenenuks, kui ta annab kaks negatiivset proovi vähemalt päevase vahega. Tüüpiliselt kulub 40 ja rohkem päeva enne, kui see juhtub. Kas on mõtet hoida inimest, kellel ei olnud Covid-19 haigust, karantiinis või isolatsioonis kaks-kolm nädalat? Mõelge, kui palju see töötu- ja haigekassale maksab!

Siin tekib vastuolu. Kui inimene on kohusetundlik, isoleerib ta iseenda külmetushaiguse puhul ja lülitab end viiruse ülekandeahelast välja. Arvan, et praegu ongi 90 protsenti ja rohkemgi kõikidest külmetushaigustest lihtsalt külmetushaigused. Kui vastutustundlik inimene istub kodus rohkem kui sümptomite möödumiseks või tervenemiseks, on aega vaja lihtsalt sellepärast, et ta on vastutustundlik ega tea [kas tal on Covid-19], läheb see meile maksma päris kõvasti. Kui inimene läheb aga tööle pärast sümptomite kadumist ega tea [kas tal on Covid-19], on ta jällegi vastutustundetu. Selline olukord ei saa olla ratsionaalne.

Ega me kõigi Eesti inimeste testimisega selles plaanis midagi päästaks, et see raviks kõike. See maksab sada miljonit eurot. Oletame, et meil on selleks võimalus, siis mis me sellest võidaksime? Et kogume kõik haiged kokku ja saadame Naissaarele? Olgu. Aga kas me sellega viiruse likvideerime? Kõigepealt saadaksime sinna valepositiivsete tulemuste tõttu viis korda rohkem inimesi, kui vaja. Valenegatiivid jääksid ju alles. Nii et seda kõike tuleks korrata veel kaks või kolm korda. Kokkuvõttes tuleks see võib-olla odavam kui need kaks miljardit eurot kahjusid, millest räägime, aga see on lihtsalt teostamatu, nii et selle üle pole mõtet isegi spekuleerida.

Mis oleks siis tõhusaim lahendus?

Oletan, et karantiin ja sotsiaalne distantseerumine, mis on eestlastele tunduvalt lihtsam kui itaallastele või aafriklastele, on tõenäoliselt mõjuvad abinõud. Need peavad mõjuma ka siis, kui me ei testi üldse mitte kedagi.

Sellist meetodit kasutati juba keskajal katku ja rõugete leviku pidurdamiseks. Ei teatud tol ajal mikroobidest, viirustest ega bakteritest mitte midagi. Midagi ei diagnoositud, aga teame, et see meetod töötas.

Küsimus on selles, kui kaua peame karantiini ja distantseerumist hoidma. Kui reedesed arvud, kuusteist uut Covid-19 juhtumit, oleks võetud kõikide haigete pealt, siis ma ütleks, et hakkame juba võitma. Võib-olla ongi nii? Mine võta kinni! Teisalt käivad kõlakad, et Saaremaal on 10 000 nakatunut. Aga võib-olla ongi nii? Ülimalt vähetõenäoline, aga täpselt me ei tea. Peaksin esmaspäeval osalema komisjonis, kes annab peaministrile nõu, aga mis nõu ma annan, kui mul sellist olulist informatsiooni ei ole?

Eile avati esimesed drive-in koroonaviiruse proovivõtmispunktid Tallinnas ja Tartus. Lähipäevil avatakse testimispunktid ka Pärnus, Kuressaares, Viljandis, Narvas, Paides ja Kohtla-Järvel.  Foto: Tairo Lutter

Meil ei tasu olla naiivsed. Ma ei usu, et see viirus ära kaob. Eestist saame selle tõenäoliselt ainuüksi karantiiniga välja, kui me seda tõsiselt järgime. Aga inimesed hakkavad mingil ajal sellest väsima ja kui neil pole informatsiooni, siis keegi kindlasti käitub kuidagi valesti. Viirusel on kahjuks komme kõik nn augud, mis talle jätame, üles leida ja ära kasutada.

Nii et viirus tuleb tagasi?

Arvan, et ta tuleb tagasi järgmisel hooajal. Kui me lööme ta praegu karantiini abil välja, siis ainuüksi karantiinist ei jää meile mingit muud teadmist kui see, et niiviisi saab. Aga me teame seda juba 500 aastat, keskajast saadik. Kas me teeme järgmisel aastal sellesama kampaania uuesti läbi?

Mul ei ole mingit usku, et see viirus õnnestub suruda niivõrd välja, et meil temaga enam probleemi ei tule. Lõunapoolkeral algas sügis, viirus on täiesti võimeline troopikas püsima. Praegu on maailmas minu arvates vähemalt kolm punast laternat: Iraak, Filipiinid ja Indoneesia. Neis riikides on väga väike juhtumite arv, Eestist väiksem, aga suur surmajuhtumite arv. Selline haigestumiste ja surmajuhtumite vahekord on seni olnud Hiinas Hubei provintsis, Euroopas Itaalias ja Aasias Iraanis. Me teame, et kõigis kolmes kohas läks asi kontrolli alt välja. Need on selged ohumärgid. See tähendab, et isegi kui me viiruse meilt välja lööme, jääb see kuskile pidama. Inimesed hakkavad uuesti liikuma, sest liikumine kindlasti taastub, ja nii võib viirus meile uuesti tagasi sattuda.

Loomulikult õpitakse Euroopas suurte epideemiate pealt, tehakse palju järeldusi – väga hea, sellest kõigest saab targemaks. Aga kui palju sobivad Itaalia järeldused meile, kui me ei tea, kuidas meil viirus liikus, mida ta siin tegi? //Itaalias on ju täiesti teistsugune situatsioon. Praegu on seal suremise ja haigestumise vahekord 1:10. Nad läksid haigusjuhtumite arvult päeva kohta isegi Hiinast mööda. Suremusega on nad samuti möödas. Kui nad viiruse tõrjumisel edukaks osutuvad, lõpetavad nad ilmselt enam kui 100 000 nakatumisjuhtumiga.

Rakendusviroloogia professor Andres Merits on oma kätega teinud tuhandeid viiruse mutante ning pannud juppidest kokku 14 viiruse genoomi. Ta teab suurepäraselt, kuidas viirused levivad. Seetõttu oli eile mõistlik, et ta fotograafiga oma kodukontori aknalt distantsi hoidis. Foto: Margus Ansu

Kui me ei tunneta ära, kus on meie kitsaskohad, siis mis me järgmisel korral viirusele vastu seame? Jälle karantiini? Jälle kaks miljardit eurot? Isegi kui me tuleme praegusest olukorrast täiesti puhtalt välja, nii et keegi ei sure, siis majandusliku paugu saame sellise, et anna aga olla.

Me peame aru saama sellest, mis on meil spetsiifiline, kus tegime midagi õigesti ja kus valesti. See informatsioon maksab meeletult palju rohkem kui mingisugune analüüsimise kulu.

Kui tõsiselt võetav on väide, et kui ei miski muu, siis vähemalt suve saabumine aitab meil koroonaviirusest jagu saada?

Meil ei ole mingit teadmist, kas Covid-19 põhjustav viirus on hooajaline või mitte, sest ta on eksisteerinud alates novembrist. Aga kõik viirused, mille osakese ümber on lipiididest koosnev membraan ja mis levivad piisknakkuse teel, on põhjapoolkeral parasvöötmes alati hooajalised. Hooaeg on tüüpiliselt detsembrist maini. Ma ei tea, miks see nii on. Siin on võimalik kümme eri põhjendust, mis võivad toimida kõik koos või millest ükski pole õige. Näiteks otsene päikesevalgus, muutunud niiskustingimused, inimeste käitumise muutumine ja lõpuks hakkavad suvel levima teist tüüpi viirused – võib-olla löövad need muud viirused välja.

Aga siin ei ole imevitsa, mis ütleb, et vaat, 15. maist on viirus taandunud. Kui meil tuleb ette vaid peotäis uusi juhtumeid päevas, siis see aitab viiruse kontrollimisele kindlasti tugevasti kaasa. Aga kui meil on tuhandeid juhtumeid päevas ja seda elanikkonnas, kellest peaaegu mitte kellelgi pole viirusevastast immuunkaitset, siis arvan, et ükski suvi, sügis ega talv iseenesest ei peata seda viirust.

Selleks, et hooaja vahetusest tuleks kasu, peame kõigepealt sinnani toime tulema, ja tegema seda nii, et viirust oleks võimalikult vähe, ja ideaalselt viima asjad selleni, et SARS-CoV-2 viirust poleks Eestis üldse. Sest suvel, julgeksin pakkuda, ta meile tagasi tõenäoliselt ei tule.

Kommentaar: eelkõige testitakse riski­gruppe ja eesliinitöötajaid

Sotsiaalminister Tanel Kiik Foto: Madis Veltman

Tanel Kiik

sotsiaalminister

«Perearstide ja terviseameti koostöös kokkulepitud juhised arstidele on soovituslik lähtedokument, mille alusel tuleks eeskätt inimestele koroonaviiruse teste määrata. Perearstid lähtusid juhise koostamisel sellest, kes kuuluvad riskirühmadesse. Ehk eakad inimesed, kroonilise haigusega inimesed, ägedamate sümptomitega inimesed, tervishoiutöötajad, sotsiaalvaldkonna töötajad, samuti teised eesliini – PPA, päästeameti, MTA, Kaitseliidu ja teiste elutähtsate teenuste osutajate töötajad.

Riigilt ega terviseametilt vanusepiirangut ei tulnud.

Kuna isikukaitsevahendite arv ja inimressurss on piiratud, tuleb täna kõiki terviseala otsuseid teha meditsiiniliste kaalutluste alusel. Oleme jätnud selle otsustuspädevuse perearstidele, aga me oleme ära sätestanud need, kes peavad kindlasti testi saama. Kui võimekust jääb üle, siis on võimalik määrata teste ka teistele, nt nõrgemate sümptomitega inimestele, kellel on reaalselt köha, palavik ja arsti hinnangul on põhjendatud tõenäosus, et tal võib olla Covid-19.»