Juhtkiri: analüüs ärevuse raviks

Viirustesti võtmine Pärnu spordihalli parklas 20. mä'rtsil 2020.  Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

• Ka laialdane viiruse testimine ei kaitse viiruse vastu
• Asjatutest kontaktidest hoidumine on parim viis nakkust vältida
• Viirusinfo osas tasub usaldada ametlike inokanaleid

Läbi ajaloo on Eestis iga suure ühiskondliku ettevõtmise juures kujunenud kaks leeri: Jakobson ja Hurt, Päts ja Tõnisson, Eesti Kongress ja Rahvarinne. Viirusega võitlemine on samas reas ja siingi on kaks leeri: ühed arvavad, et viiruse vastu tuleks rakendada laustestimist, teised usuvad piisavat ka vähemast.

On fakt, et viiruse kulgu tõhusalt pidurdanud riigid on kasutanud ühe meetmena väga laialdast proovivõtmist. Seega on tegu praktikas õigustust leidnud meetodiga. Kuid ükski viiruse kulgu edukalt pidurdanud riikidest pole kasutanud üksnes testimist. Ja tegelikult ei kaitse analüüsimine iseenesest nakkuse levimise eest.

Oletame, et test oleks kõigile vabalt kättesaadav. Kui inimese proov osutub positiivseks, kuid sümptomeid pole või on need nõrgad, siis haiglasse sellist inimest ei panda, vaid ta peab jääma eneseisolatsiooni. Aga politseid tema ukse taha seda kontrollima panna ju ei saa. Seega, kes tahab välja minna, see ka läheb, olgu testitud või mitte. Samas peavad ka ilma analüüsita kõik püsima kodus ja hoidma sotsiaalset distantsi, ja proovi tulemus ei muudaks siin midagi.

Asjatutest kontaktidest hoidumine on nakkusohu vältimiseks parim viis ja vastus iga inimese terviseohutuse küsimusele. On tähelepanuväärne, et viirusega edukalt toime tulnud riikides – Lõuna-Koreas, Hongkongis, Singapuris – on inimesed ise käitunud väga vastutustundlikult.

Kui vaadata Eesti koroonakaarti, mille panid möödunud nädalavahetusel kriisihäkatonil koostöös kokku tehnoloogia- ja loomeinimesed, siis on just liikumispiirangud võimaldanud nakatumiskõverat lamestada. Kaardil on ka diagramm testide arvu kohta, mis näitab kasvavat suunda. Eile avati Eesti linnades koroonaviiruse läbisõidu-testimispunktid ja neil päevil avatakse veel. Tõepoolest – senise ca 300 analüüsi asemel päevas lubab riik nüüd üle kolme korra enam ehk tuhandet.

JUHTMÕTE

Tegelikult ei kaitse testimine iseenesest nakkuse levimise eest. Asjatutest kontaktidest hoidumine on parim viis nakkust vältida ja vastus iga inimese terviseohutuse küsimusele.

Kui vaadata sooritatud analüüside hulka miljoni inimese kohta, siis ligi 51,3 miljoni elanikuga Lõuna-Koreas on tehtud üle 290 000 testi, mis on üks test 177 inimese kohta, ja seda seitsme nädala jooksul.

Eestis on tehtud kolme nädalaga 2504 testi ehk üks test 519 elaniku kohta. Eestijõuab Lõuna-Koreaga samale tasemele siis, kui meil on tehtud 7300 testi, st umbes nädala-kahe pärast.

Inimeste ärevus on mõistetav – piirangud ja uus elukorraldus kodukooli ja -kontoriga, ka terviseärevus ehk hirm, et ollakse haige või haigestutakse. Ärevust kütavad omakorda üles sotsiaalmeedia grupid, kus levivad kuulujutud suurest haigestunute arvust, mis on jäänud avastamata just ebapiisava testimise tõttu.

Tänase lehe arvamusküljel annab Aro Velmet seitse soovitust, kuidas kaaluda teabe väärtust kriisiajal. Muuhulgas ütleb ta, et isegi üksikutele teadusuuringutele tuleks eelistada pigem institutsioonide soovitusi, eriti kohalike ja rahvusvaheliste eksperdiorganisatsioonide – terviseameti, WHO, aga ka rahvusvaheliste eelretsenseeritavate artiklite – nõuandeid. Kollektiivne, metoodiline otsustusprotsess on teaduse kullaproov.

Ajalugu on näidanud, et kaks leeri on Eestis alati ühiskondlikku arutelu ergutanud ja viinud lõpuks ühiste eesmärkide saavutamiseni. On alust loota, et samamoodi läheb ka nüüd.