Karantiiniajal teeb professor Marju Lauristin oma kodus Tartus Ropka linnaosas ikka täistempos tööd ja ootab tudengite kodutöid. Miski poleks nagu muutunud.

Ometi on paar viimast nädalat muutnud maailma rohkem kui paljud pikad aastad enne seda. Mida koroonakriisist õppida, kuidas see meid muudab, kuidas Eesti on hakkama saanud, sellest rääkis Lauristin Arterile telefoniintervjuus, mis toimus 21. märtsil.

7. aprillil tähistab Marju Lauristin 80. sünnipäeva.

Palju õnne, Marju Lauristin!

Aitäh! Vara veel!

Kas te teate, et Eestis on teletöötajaid, kes lauset: «Palju õnne, Marju Lauristin!» kasutavad diktsioonikontrollina?

Ei, tõesti ei tea. (Naerab.)

Kas koroonaviirus ongi apokalüpsis või maailmalõpp?

Oi, ei, see on ikka väga pehme hoiatus.

Milline on teie igapäevelu praegu?

Minul läheb suhteliselt hästi, kodus ma olen alati töötanud. Ülikoolis vähemalt teadust tehakse ju kodus arvuti taga. Kodukontor on olnud alati mu põhiline koht, kui ma ei pea loenguid ega ole mingis ametis.

See, et praegu ei saa nii väga väljas joosta – minusugused on määratud riskirühma ja kõik valvavad, et me väljas ei käiks. Minu oma pere noorem põlvkond jälgib, et vanaema püsiks kodus. Seda mõnusam on mul kodukontoris tööd teha.

Kui praegu ei oleks koroonaviirust, siis loeksite loenguid?

Meil on üks kursus Sten Hanssoniga koos. Ma olen oma loengud ära lugenud, nüüd ootan tudengite kodutöid. Kõik on üsna hästi ajastatud.

Ma mäletan, see oli aasta 1993. Te tulite Mart Laari esimese valitsuse sotsiaalministrina meile Tartusse nädalavahetustel loenguid pidama. Pensionäride meeleavaldusel oli teie mantlilt rebitud kapuuts...

... te mäletate seda?

Kommentaarid (21)
Copy