Rein Järlik: Eesti õiguslik tee vabadusele (8)
28. märts 2020, 00:00
- ENSV Ülemnõukogu viimane koosseis võttis kursi Eesti iseseisvusele
- 30.03.1990 kuulutas Ülemnõukogu välja Eesti Vabariigi taastamise
- Koostöö Eesti Kongressiga ei kulgenud alati kõige konstruktiivsemalt
Rein Järlik, endine poliitik ja teleajakirjanik, üks laulva revolutsiooni eestvedajaid, meenutab ENSV Ülemnõukogu viimase, XII koosseisu liikmena toonaseid ajaloolisi otsuseid ja ülemnõukogu suhteid Eesti Kongressiga Eesti iseseisvuse taastamisel.
Eesti NSV Ülemnõukogu viimase, XII koosseisu liikmed, kokku 105, valiti 18. märtsil 1990. Meid, eestlasi, kes olid lubanud taastada Eesti iseseisvuse, oli nende hulgas 80. Pluss Lembit Annus, kes ei andnud oma poolthäält mitte ühelegi aktile, mis võeti vastu, et Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise teel edasi liikuda.
Meie pidime lõpuni käima tee, mida oli alustatud ammu
Meenutagem: Balti apell, 40 kiri, fosforiidisõda, ERSP asutamine, Hirvepargi miiting, Muinsuskaitse Seltsi asutamine, loomeliitude pleenum, Rahvarinde sünd. Ja siis, oktoobris 1988, pandi Moskvast rahvaarutelule uus valimisseadus ja konstitutsiooniparandused, mis selgelt paljastasid keskvõimu plaani võtta liiduvabariikidelt konstitutsiooni kehtivas tekstis sätestatud formaalnegi õigus NSV Liidust välja astuda. Rahvarinde initsiatiivil algatati Moskva eelnõude vastu ülivõimas protestiaktsioon, mis 21 480 kirjaga tõi kokku 861 987 allkirja. Eesti NSV Ülemnõukogu presiidium otsustas kokku kutsuda Ülemnõukogu erakorralise istungjärgu.
16. novembril 1988 võttis Eesti NSV Ülemnõukogu eelmine, XI koosseis, erakorralisel istungjärgul vastu deklaratsiooni «Eesti NSV suveräänsusest», mida on loetud NSV Liidu lagunemise alguseks. Suveräänsusdeklaratsioonist loeme: Eestimaa edasine areng peab toimuma suveräänsuse tingimustes. Eesti NSV suveräniteet tähendab, et talle kuulub tema kõrgeimate võimu-, valitsemis- ja kohtuorganite näol kõrgeim võim oma territooriumil. Eesti NSV suveräniteet on terviklik ja jagamatu.
Sellest aktist algaski «seaduste sõda» Eesti ja Moskva vahel, mis meie jaoks võidukalt lõppes alles 20. augustil 1991.
Veel deklareeris Eesti NSV kõrgeim seadusandlik riigivõimuorgan, et Eestis on ülimuslikud tema enda seadused. Samal päeval, 16. novembril, tehti muudatused ja täiendused Eesti NSV konstitutsioonis, ja ühe olulisema muudatusena arvati Eesti NSV ainuomandisse maa, maapõu, atmosfääriõhk, sise- ja territoriaalveed, mandrilava, metsad ja muud loodusvarad (§ 11 lõige 2). Niisuguse sätte vajadus sai selgeks fosforiidisõjaga.
26. novembril 1988 tunnistas NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium, et Eesti NSV 16. novembri aktid on teatud paragrahvide ja lõikude osas konstitutsioonivastasted ja seega kehtetud, kuid tolleks päevaks olid nood aktid juba jõustunud.
Suveräänsusdeklaratsiooni ja konstitutsiooniparanduste vaimus järgnesid 15. detsembril seadus «Looduskeskkonna ja -varade kasutamise kohta», 18. jaanuaril 1989 aga «Keeleseadus», mis Eesti NSV riigikeeleks sätestas eesti keele.
12. novembril 1989 võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu otsuse «Ajaloolis-õiguslikust hinnangust Eestis 1940. aastal toimunud sündmuste kohta», tunnistas Eesti Riigivolikogu deklaratsiooni 22. juulist 1940 Eesti astumise puhul NSV Liidu koosseisu õigustühiseks, kuna see ei olnud eesti rahva vaba tahteavaldus, ning otsustas taotleda Eesti taastamist rahvusvahelise õiguse subjektina, viidates ka 1920. aastal sõlmitud Tartu rahulepingule.
24. detsembril 1989 andis NSV Liidu Rahvasaadikute Kongress poliitilise ja õigusliku hinnangu Nõukogude-Saksa 1939. aasta mittekallaletungilepingule, ja mõistis 1939. aasta 23. augusti salajase lisaprotokolli ning muude Saksamaaga sõlmitud salajaste leppimuste fakti hukka. Kongress tunnistas salaprotokollid juriidiliselt alusetuks ja allakirjutamise hetkest kehtetuks. See oli Eestist valitud rahvasaadikute ajalooline võit.
2. veebruaril 1990 võttis Eesti NSV kõigi tasandite rahvasaadikute täiskogu vastu deklaratsiooni «Eesti riikliku iseseisvuse küsimuses», millega seati pühaks eesmärgiks Eesti Vabariigi taastamine 1920. aasta Tartu rahulepingu alusel.
23. veebruaril 1990 informeeris Ülemnõukogu oma otsusega NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi deklaratsioonist «Eesti riikliku iseseisvuse küsimuses», mille Eesti NSV kõigi tasandite rahvasaadikute täiskogu Tallinnas 2. veebruaril 1990 vastu oli võtnud, ning tegi ettepaneku alustada ametlikke läbirääkimisi NSV Liidu ja Eesti NSV vahel Tartu rahulepingu kehtivusele rajaneva Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise üle de facto.
Need aktid olid vastu võetud enne meid, kolm neist seadsid eesmärgiks taastada Eesti Vabariik rajanevana 1920. aasta Tartu rahulepingule, seega õigusliku järjepidevuse alusel. Meil tuli neist aktidest edasi minna. Nii et 11. märtsil oma esimesele istungjärgule kogunenud Eesti Kongressil polnud meile selles, mida me Toompeal tegema peame, küll enam midagi ütelda.
Meie tee vabadusele polnud ohutu
Eesti Kongressi valimised pidid algama 24. veebruaril 1990. Pole kahtlust, et Moskvas hoiti arenevatel sündmustel väga valvsalt silma peal, ja oleks lapsik arvata, et seal oleks rahulikult pealt vaadatud, kuidas ühes liiduvabariigis nõukogude võim kukutatakse ja võimu haarab mingi mitteformaalne rühmitus. Oleme ju mõnegi inimese meenutustes tabanud kahetsust, et Eesti Kongress 11. märtsil võimu ei haaranud ning Eestit iseseisvaks ei kuulutanud, nagu seda tehti Leedus. Kahjuks unustatakse ära, et Leedu NSV Ülemnõukogu oli sellel ajal legaalne kõrgeim riigivõimuorgan, Eesti Kongress aga seisis väljaspool nõukogude võimu, seega ka väljaspool seadust. Leedule kehtestas Moskva kohe majandusblokaadi, Eesti Kongressi tõus võimule aga oleks väga tõenäoliselt tähendanud sõjalist sekkumist eriüksusega Alfa (korraldas verevalamise Vilniuses jaanuaris 1991) ja eriolukorda, ning hirmus mõeldagi, mis meie iseseisvuslootustest siis oleks saanud. Õnneks läks teisiti.
1990. aasta esimestel kuudel teatasid Eesti Vabariigi Kodanike Peakomitee liikmed korduvalt, et Eesti Kongress valitakse mitte seadusandliku koguna, vaid kodanike esinduskoguna. Mida arvas sellest kõigest rahvas? 15. veebruaril 1990 võisime Päevalehest lugeda Mainori avaliku arvamuse uuringute keskuse korraldatud 979 inimese küsitluse kokkuvõtet: Siduvate otsuste vastuvõtmiseks Eesti tulevase riikliku staatuse küsimuses ei ole Eesti Kongressil avalikkuse mandaati. Ainult 26 protsenti küsitletutest leidis, et Eesti staatuse küsimuse peaks otsustama Eesti Kongress.
Uus küsitlus korraldati vahetult enne Eesti Kongressi valimisi. Seegi näitas, et 45 protsenti eestlastest ootas Eesti Kongressilt Eesti iseseisvustahte deklareerimist, ei enamat. Neid, kes Eesti Kongressis lootsid näha Taastavat Kogu, oli ainult 27 protsenti. Aga koguni 65 protsenti eestlastest leidis, et Eesti poliitilise staatuse lahendamine on kõige olulisemaks ülesandeks just Ülemnõukogule. Ja eestlaste arvamus oli ju Eesti kodanike arvamus. Päris kindlasti analüüsiti nonde küsitluste tulemusi ka Moskvas, kus võidi järeldada, et kuna rahvas ei näe ega toeta Eesti Kongressi võimuorganina, polegi ohtu karta. Ilmselt päästis see meid ka drakoonilistest vastuabinõudest.
Muidugi oli Eesti Kongressi valimine midagi enneolematut ja inimestes ülevaid tundeid tekitav, kuid rahvas mõistis, et iseseisvuse taastamiseks saab midagi reaalset ära teha vaid legaalset võimu omades. Ja rahval oli õigus! Eesti Kongressis ei sündinud ju mitte ühtegi rahva elu korraldavat või iseseisvuse taastamisele suunatud regulatiivset, normiloovat akti. Millest me siis räägime? Ka Rein Taagepera, kellelt ju tuligi idee Eesti Vabariigi kodanikke registreerima hakata, on tõdenud, et Eesti Kongressil puudus tegevuskava. [1] Paradoksaalne on seegi, et kui Eesti Kongress ise peab ennast aastatel 1990-1991 iseseisvusaate ainsaks kandjaks ja on veendunud, et ainult tänu temale liikus Eesti oma pühale eesmärgile lähemale, ei pööranud Moskva, kellele ta ometi pidi siis kõige ohtlikum olema, talle mingisugust tähelepanu.
Ülemnõukogu oli Eesti Kongressi silmis lihtsalt üks okupatsioonivõimu haldusorganeid, ning nii temasse ka suhtuti. Ja vaja oli teda ainult selleks, et Kongressi deklaratiivsetest nõudmistest mõni ka õigusakti jõu saaks. Kui Eesti Kongress 12. märtsil 1990 oli pöördunud NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi poole ettepanekuga alustada viivitamatuid läbirääkimisi Eesti Kongressi poolt volitatud esindusega anneksiooni lõpetamise ning Eesti Vabariigi taastunnustamise küsimuses, ei võetud Moskvas kuu aja jooksul vaevaks sellele ettepanekule isegi vilistada. Eesti Kongress oli Moskva jaoks eikeegi.
Eesti Komitee maine jäigi ülemnõukogu omast madalamaks
Augustist 1990 kuni septembrini 1991 küsitles TNS Emor korduvalt rahvast, kas Ülemnõukogu ja Eesti Komitee tegevus vastab rahva huvidele. Selle perioodi küsitluste keskmine positiivne hinnang oli Ülemnõukogule 57,4 protsenti, Eesti Komiteele 26 protsenti. Eesti Komitee tegevust positiivselt hinnanute protsent oli vaid ühel küsitlusel negatiivselt hinnanute protsendiga võrdne, ülejäänud seitsmel küsitlusel aga sellest madalam. Seega ei tegutsenud Eesti Komitee küsitletute arvates läbi kogu aasta mitte rahva huvides, vaid rahva huvide vastu.
Mõtlemapanevad olid tulemused oktoobrist 1991 kuni juunini 1992. Põhiseaduse Assamblee tõõ algusega hakkas nii Ülemnõukogu kui ka Eesti Komitee maine järsult langema, ja juunis 1992 arvas 51 protsenti küsitletuist mõlema kohta, et nad ei tegutse rahva huvides.
Septembris 1990 kirjutas Tunne Kelam: Eesti okupatsioon kestab. Okupatsioon, millega käisid ja käivad kaasas terror ja vale. Okupatsiooni tingimustes ja tulemusena sündinud struktuure aga peavad paljud ainuõigeks aluseks, et taastada ... demokraatiat(?). Eesti Kongressi koostöövalmidus Ülemnõukoguga on juba isegi nagu "Vaba Prantsusmaa" kompromiss kokkuleplasliku Vichy valitsusega. Mida Prantsusmaa ajalugu ei tundnud. [2]
Kelam on üsna varjamatult mõista andnud, et Eesti Kongressi koostööd Ülemnõukoguga ei tohiks tegelikult ollagi. Seda mõtet on ta korranud peaaegu aasta hiljem USAs. Tema vastusest dr. Endel Uiga lugejakirjale 23. juulist 1991 võime lugeda: Kartlik ja kroonumeelne eestlane hääletas esialgses vaimustustuhinas küll Eesti Kongressi poolt, kuid järgnes juba kuu aega hiljem seniste võimumeeste üleskutset ja valis ka uue Ülemnõukogu – igaks juhuks. /---/Ülemnõukogu, mille liikmetest kolm neljandikku kuulusid (või kuuluvad isegi praegu) eelmainitud kuuekümne tuhande [s.t NLKP liikmete – R. J.] hulka, ei tule kunagi toime sellega, et otsustada eraomandi, eraettevõtluse, punase võimu poolt röövitud varanduste tagastamise ning väliskapitalile garantiide andmise küsimusi. [3]
Need 1991. aasta juuli lõpus kirjutatud read on jahmatavad, sest just majanduse üleviimiseks turumajanduse põhimõtetele oli Ülemnõukogu juba 13. juunil 1990 vastu võtnud «Omandiseaduse», mis seadustas eraomandi, ning sai ka ebaseaduslikult võõrandatud vara endistele omanikele või nende õigusjärglastele tagastamise või kompenseerimise aluseks üleminekuperioodil. Kuid Eesti Kongressi maine tõstmiseks tuli Ülemnõukogu mustata ja väikest Eestit maailmale võimalikult punameelsena tutvustada. USA poliitikavaatleja Paul A. Goble, kes Baltikumi vastu sügavat huvi tundis, on öelnud: see kujundas 1991. aasta alguseks ohtliku olukorra mitte ainult Eesti, vaid ka Läti ja Leedu jaoks. [4] Muidugi polnud kodurahvalt niisuguste võtetega kõrgemat lugupidamist loota.
Eesti Kongress oli ju ennast kuulutanud Eesti Vabariigi riigivõimu ainsaks seaduslikuks taastajaks ja deklareerinud, et Eesti Vabariigi riikliku ja rahvusvahelis-õigusliku staatuse küsimused kuuluvad tema ainupädevusse. Miks ta siis juba 19. augustil 1991 Eestit õigusliku järjepidevuse alusel iseseisvaks ei kuulutanud? Missugust aega ta veel ootas, et oma ainupädevus ja ainuõigus maksma panna?
Aga Eesti Komitee tegi noil kahel augustipäeval kuni 20. augusti õhtuni kõik hoopis selleks, et mitte mingisugust Eesti riiklikku staatust muutvat otsust ei sünniks. Ja kui iseseisvusotsuse eelnõu koostanud töörühm õhtul oma töö valmis sai, oli Tunne Kelam teinud veel viimase katse eelnõu põhja lasta. Sellest saime alles eelmise aasta lõpus teada Liia Hännilt: Veel siis, kui tekst oli juba praktiliseltt kokku lepitud ja inimesed hakkasid laiali minema, tuli Tunne Kelam minu juurde ja tegi ettepaneku tõsta 1. punkt viimaseks. Mäletan oma vastust – ei, Tunne, me vajame rahvusvahelist tunnustust kohe praegu. [5]
Tõepoolest, too 1. punkt ütles: Kinnitada Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust ja taotleda Eesti Vabariigi diplomaatiliste suhete taastamist. Selle punkti tõstmine viimaseks – kui Hänni seda tõesti oleks teinud ja see paljundatuna nii ka istungisaali oleks jõudnud – oleks tähendanud, et eelnõu jääb otsusena vastu võtmata. See oleks olnud ebameeldiv üllatus kogu grupile, kes eelnõu koostamise juures oli, kuid see oleks vastu häälestanud ka saali, kui Kelami trikk seal teatavaks oleks saanud.
Kelami ettepanekus aga pole ju midagi imelikku. Eesti Vabariigi riikliku iseseisvuse taastamine Ülemnõukogu otsusega oli Eesti Kongressi jaoks lausa õudusunenägu, kui ainupädevus ja seaduslik ainuõigus seda teha pidi nende endi arvates olema vaid Eesti Kongressil.
Ülemnõukogu päevakorras pole kunagi olnud kolmandat vabariiki
Ajaloosaates «Eesti Kongress 30» (Eesti TV 7. märtsil k.a), ütles Eve Pärnaste: Vahepeal oli pikalt õhus see n-ö kolmanda vabariigi idee, see oli Rahvarinde idee / --- / Taoline eelnõu oli isegi Ülemnõukogus arutusel, aga hääletamisele see ei jõudnudki, ja mina seda näinud ei ole. / --- / Ja minu teada arhiivis ka seda ei ole. No mis sa küll kostad! Juba 29. aprillil 1989 oli Rahvarinde Rahvavolikogu vastu võtnud deklaratsiooni «Rahvuslikust enesemääramisest», millest loeme: Kuna aga praeguse faktilise riigivõimu aluseks Eestis on rahvusvahelise õiguse jäme rikkumine NSV Liidu poolt 1940. aastal, siis saab Eesti riiklus edasi areneda vaid 1940. aastal katkenud omariikluse õigusliku järjepidevuse suunas. [6] Sellest aatest juhindus Rahvarinne ka augustis 1991, ta polnud seda kunagi hüljanud.
Lausa mõistusevastane on jutt kolmanda vabariigi eelnõu arutamisest Ülemnõukogus. Aruteluks pidi eelnõu kõigepealt olema menetlusse võetud ja sellele juhtivkomisjon määratud, siis päevakorda hääletatud, ning see kõik läks alati ka stenogrammi. Rääkimata juba arutelust endast, millest stenogrammis jäädvustati iga sõna. Kuid niisugune eelnõu ei kajastu Ülemnõukogu stenogrammis mitte kusagil!
Kuigi öeldakse, et valel on lühikesed jalad, on mõni väga suur vale ka jalgadeta, nii et kummitab juba 30 aastat.
8. mail 1990 võttis Ülemnõukogu vastu seaduse «Eesti sümboolikast». Vabariigi ametlikuks nimetuseks sai «Eesti Vabariik», nõukogulike riiklike sümbolite kasutamine lõpetati. Eesti Komitee oli niisugused sätted vaidlustanud veel enne, kui Ülemnõukogu oma volitustessegi jõudis astuda: Eesti Vabariigi nime ja riiklike sümbolite kehtestamine ei vasta Eesti praegusele riiklikule staatusele. [7] Ometi oli too seadus koos 1938. aasta põhiseaduse viie paragrahvi rakendamisega märgiks, et Ülemnõukogu jätkab õigusliku järjepidevuse teed.
16. mail 1990 võttis Ülemnõukogu, siis juba Eesti Vabariigi Ülemnõukoguna vastu seaduse «Eesti valitsemise ajutise korra alustest». Lõpetati Eesti Vabariigi riigivõimu-, valitsemis-, kohtu- ja prokuratuuriorganite allutatus NSV Liidu vastavatele organitele ja lahutati nad NSV Liidu vastavast süsteemist. Eesti Vabariigi ja NSV Liidu suhted otsustati rajada Tartu rahulepingu kehtivusele.
Meie tee oli sirge rada ühegi tagasisammu ja kõrvalepõiketa, ikka üks samm korraga.
22. oktoobril 1990 võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu «Eesti Vabariigi majanduspiiri seaduse». Selle menetlemisel tuli jälle palju piike murda. Eesti Komitee 1990. aasta 27. septembri märgukirjast: kontrolli ei saa teostada mingi juriidiliselt määratud joonega Eesti Vabariigi maa-alal. [8] Kuidas küll sai Ülemnõukogult 29 aastat tagasi nõuda piirikontrolli Tartu rahulepinguga sätestatud riigipiiril? Ometi on too majanduspiir tänaseni Eesti Vabariigi riigipiiriks, kuigi Riigikogu koosseisud on vahetunud 7 korda.
31. jaanuaril 1991 võttis Ülemnõukogu vastu otsuse ennetada NSV Liidu säilitamiseks kavandatud 17. märtsi üleliidulist referendumit oma iseseisvusreferendumiga 3. märtsil. Eesti Komitee mõistis otsuse hukka, seejärel aga tegi koos Läti Komiteega üleskutse igasugust referendumit boikoteerida. See tekitas nördimust ka väliseestlaste hulgas, ja 7. veebruaril 1991 loobus Eesti Komitee oma üleskutsest.
Riigikohtunik Jüri Rätsep, Ülemnõukogu liige ja VII Riigikogu õiguskomisjoni esimees 1993, Põhiseaduse Assamblee ühe teematoimkonna esimees, Eesti Kongressi saadik ja Eesti Komitee mõlema koosseisu liige, oli igati pädev kirjutama: Ega ei ole just kerge meenutada kallite kaaskodanike süsteemivabalt pealkirjastatud ja tihti luululistele alustele upitatud hinnanguid Ülemnõukogu mõnegi tänaseni kehtiva õigusakti kohta, kus heal juhul avastati selle akti «õigustühisus», halvemal juhul aga selles kajastuv «rahvuslik reetmine». [9]
[1] Rein Taagepera. „Eesti poliitika 100 aastat“. Post Factum 2018, lk 103.
[2] Aja Pulss 17/1990, lk 4. [3] Vaba Eesti Sõna, 8. august 1991, lk 5.
[4] Paul Goble. Riikliku iseseisvuse taastamine parlamentaarsel teel 1990-1992. Bookmill 2008, lk 349.
[5] Liia Hänni kiri 20. Auguusti Klubi liikmetele 6. detsembril 2019.
[6] Noorte Hääl, 1. mai 1989, lk 2.
[7] Eesti Komitee pöördumine Eesti NSV Ülemnõukogu poole. Tallinn, 28. märtsil 1990
[8] Edgar Savisaar. Peaminister. Tartu: Kleio 2004, lk 348
[9] Kogumik „Mitme tule vahel“, Bookmill 2011, lk 74