Reet Hiiemäe: läbi epideemiate kanduv rahvapärimus

Kalamajast Kotzebue 9 keldrist leitud mumifitseerunud rott Foto: Meeli Küttim

Praegune aeg paneb meid kõiki olukorda, kus igapäevaste otsuste langetamisel tuleb kaaluda ka nakatamise ja nakkumise ohtu ja meile tuletatakse pidevalt meelde, et iga üksikisiku käitumine loeb. Ka epideemiapärimuse järgi ei ole haigustega toimetulemise puhul kuigivõrd oluline nende päritolu, vaid just konkreetse inimese valikud sel hetkel.

Inimlik hirm ja ebakindlus on ajendanud usundiliste nähtuste esilekerkimist juba tuhandeid aastaid. Inimloomusele on omane ohu ja hirmu vastu võitlemine, püüd neid vähendada või tõkestada ning see eesmärk väljendub ka ajaloolises epideemia- ja muus kriisipärimuses. Kultuuriuurijad on tõdenud, et epideemiatega seoses kerkib alati esile ka nendega seotud emotsioonide, ideede ja jutusüžeede nakkusesarnane levimine. Näiteks kasutab sotsiaalteadlane ja antropoloog Dan Sperber terminit «ideede epidemioloogia», mõeldes selle all, et sarnaste fenomenide käsitlemisel ilmnevad pärimuses teatud universaalsed jooned; samuti aktiveeruvad iga uue kunagisega sarnase ohu korral taas juba äraproovitud kaitsevõtted.

Eelkõige just möödunud sajanditel miljoneid inimesi tapnud katkuepideemiad ja nendest jutustamine on puudutanud suuri rahvamasse ja on alust väita, et need on mõjutanud rahvausundilist ja religioosset maailmanägemust Euroopa maades, kaasa arvatud Eestis, rohkem kui ükski teine haigus ajaloos – õigupoolest on nende resonants selgelt täheldatav ka n-ö moodsate epideemiatega seotud mõtestamisviisides. Uute nakkuste ja ajalooliste katkuepideemiate paralleele rõhutavad muuhulgas meediakajastused, produtseerides kommentaare nagu «Koroona on moodsa ajastu katk» või «Kliimasoojenemine toob tagasi tuhandeid aastaid kadunud nakkushaigusi».

Ühelt poolt levivad nakkuselaadselt epideemiatega seotud hirm ja paanika – ajatult tüüpilised on süü ja karistuse motiiv, süüdlase otsimine, kahtlustatavate tagakiusamine. Paraku kalduvad massimeedia reaktsioonid liigituma just selle esimese liigi alla. Kuid samamoodi levivad ka psühholoogilist toimetulekut toetavad strateegiad, nt kollektiivsete hoolimispuhangute, positiivse tulevikuvaate või äraspidiselt sarkastilise huumorina. Ka käimasoleva koroonaepideemia puhul on näha, et inimesed tüdinevad paanitsemisest: vahelduse ja turvatundega harjunud meeled otsivad enesetunnet parandavat väljundit, heategemisest või meeldivast emotsioonist tingitud serotoniinivoolu. Nii sünnivad hõlpsasti ühised korteriakendel laulmised (nende eelkäijaid täheldati muide juba 16. sajandi katkuaegadel Milanos) ja naabriaitamise kampaaniad. Näiteks president Kersti Kaljulaidi algatatud telefonitaskulambi süütamise üleskutse vallandas stiihilise humoorikate edasiarenduste laviini – seega tiivustas kujutlusvõimet ja tõi kaasa kollektiivse naeru liitva mõju.