Juhtkiri: piim on vastutus

Apokalüps Foto: Urmas Nemvalts

• Võõrtööjõu töölubade aegumine ohustab kevadisi põllutöid
• Piimanduses on olukord eriti kriitiline, sest lüps ei tohi ära jääda
• Siseminister Mart Helme ei ole tajunud olukorra täit tõsidust

Põllumajanduses jõuab kätte kevadtööde aeg, kuid tööjõudu napib. Eriolukord on katkestanud piiriülese liikumise, mistõttu ei saa tulla ei hooajatöölised ega ka asendajad nendele, kelle tööluba lõpeb. Tekkinud olukord on pannud inimesi rääkima toidujulgeolekust.

Siseminister Mart Helme sõnul ei sõltu Eesti toidujulgeolek 300st põllumajanduses töötavast võõrtöölisest, kelle tööluba aprillis lõpeb. «Kriisi tõttu on ka olukord majanduses muutumas ja eelkõige on oluline viia kokku tööjõudu vajavad tööandjad ja Eesti elanikest tööotsijad,» ütles Helme.

Põllumeeste meelest on tegu ebarealistliku soovitusega. Saidafarmi omaniku Juhan Särgava hinnangul võib erioskusi mittevajavateks hooajatöödeks Eestist ehk tööjõudu leidagi, aga pole realistlik eeldada, et hotellides või reisilaevadel tööta jäänud inimesed tõmbavad jalga kummikud ja tulevad lauta lüpsjaks. Esiteks nõuab oskustöö õppimist ja selle käigus selgub, kas inimene loomatalitajaks üldse sobibki. Teiseks asuvad vähesed põllumajandusettevõtted linna lähedal.

Kõige kriitilisem ongi olukord loomakasvatuses. Kuigi selles valdkonnas on Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhatuse esimehele Roomet Sõrmusele teada olevalt praegu puudu 40 töötajat, ei saa nende asendamisega päevagi viivitada, sest kahju oleks kohene ja väga suur.

Juhtmõte

Praegu ohustab 40 lüpsja puudumine paari tuhande lüpsilehma käekäiku. Kõige hullem hoitakse ära üksnes teiste töötajate ületunnitööga.

Linnainimene ei pruugi adudagi, et tänapäeva suurfarmid on väga mehhaniseeritud. 150-pealist lüpsikarja hooldab vaid kolm lüpsjat. Nad on vahetustega tööl, katkestuseta, sest lüpsmata lehmal tekiks juba teisel päeval pikaaegset ravi vajav udarapõletik, vähegi pikem paus tähendab hädatappu. Nii ohustab 40 lüpsja puudumine praegu paari tuhande lüpsilehma käekäiku. Kõige hullem hoitakse ära üksnes teiste töötajate ületunnitööga.

Piimandus on Eesti põllumajanduse alustala. Pool toodangust eksporditakse, teine pool juuakse ja süüakse ära Eestis. Siseministril on õigus, isegi poolte piimafarmide seiskumine ei ohustaks Eesti toidujulgeolekut. Küll aga kahjustaks see tõsiselt kõige tugevamat põllumajandusharu.

Hävinud piimakarja taastamine­ ei ole lihtsalt investeeringu küsimus. Lüpsilehma asendamine võtab aega kolm aastat, kuni vasikas kasvab lehmaks, lisaks toetava taristu uuesti ülesehitamine. Isegi kui eriolukord lõpeb varsti, võib tööjõupuudus loomakasvatuses selle lühikese aja jooksul anda mitte üksnes tõsise majandusliku hoobi, vaid viia ka sadade loomade hädatapuni. Olukorra teeb kurioosseks asjaolu, et töötajad, kelle tööluba­ lõpeb, ei ole otseselt kohustatud riigist lahkuma, ent tööd teha pole neil lubatud.

Põllumajandus-kaubanduskoja hinnangul tuleks siiski ajutiselt, eriolukorra ajal lubada praegu siin viibivate välismaalaste töölube pikendada kuni eriolukorra lõpuni, selle järel saaks aga minna tagasi vana korra juurde.

Pole kahtlust, et vähemalt piimanduses on tööjõupuudus tekitanud tõsise hädaolukorra, millel võivad olla mitte üksnes majanduslikud, vaid loomade likvideerimise tõttu ka tõsised moraalsed tagajärjed. Seda arvestades tundub siseministeeriumi paindumatus õigustamatu.