Kuulsusetus ja küündimatus on kaine peaga liiga rasked kanda?

Loovintelligendi argipäev. Foto: Freddie De La Cruz

Kui ma noorena ehitusel töötasin – käsi tõrgub kirjutamast «ehitajana», sest ma ei omandanud kutseoskusi kunagi täielikult –, kasutasid mõned kolleegid, need päris ehitajad, kel oli peale kuldsete käte ka kõrgelt arenenud klassiteadlikkus, minu määratlemiseks pseudoakadeemilist oskussõna «intellikõnts». Sest kollektiivis polnud saladuseks, et mul on raamatukogupilet ning ma loen vabal ajal – ja tegelikult päris sageli ka töö ajal – vabatahtlikult ilukirjandust.

See diagnoos oli austav, aga kahjuks ekslik. Antud liiga suure avansiga. Raamatute lugemine – halb harjumus, millest ma pole vabanenud tänini – ei ole tõstnud mind ei minapildi, elustiili, sissetuleku ega sotsiaalse staatuse poolest töölisklassi hulgast välja. Ning seega ei pea ma selleks, et teada saada, kuidas tõeline intelligents elab, heitma pilku mitte peeglisse, vaid raamatutesse.

Üks parimaid teoseid, kui mitte parim, mida ma sel teemal üldse kunagi olen lugenud, on vene filosoofist kirjaniku Vladimir Kantori (sündinud 1945) romaan «Krokodill» (kirjutatud 1986, avaldatud 2002, eesti keeles 2009). Loov­intelligentsi elust räägivad ka tema kümmekonna aasta eest kirjutatud ning mullu eesti keeles ühiste kaante vahel ilmunud jutustused «100 dollarit», «Njanja» ja «Pensionäri surm».

Loovintelligent on töölis­klassi vaatepunktist enamasti üsna tragikoomiline kuju. Sest tema elu näib olevat rohkemal või vähemal määral allutatud võitlusele sümboolse surematuse eest, pühendatud sportlikule väljakutsele veenda võimalikult paljusid oma talendi ja teoste erakordses geniaalsuses. Kõik tema tegemised kerjavad tähelepanu ja tunnustust. Ilma nendeta jääb ta otsekui vaakumi, milles lämbub pikkamisi.