Kõik lõpeb kord... aga millal?

Peamiselt Lääne-Aafrikat laastanud ebolakriisist on võtta konkreetne õppetund, mis võib korduda koroona puhul. Nimelt see, et enne lõplikku raugemist võib tõve levik anda mitmeid valenegatiivseid ja võltsoptimismi tekitavaid näite. Foto: Jerome Delay

2014. aasta märtsis hakkas Lääne-Aafrikas levima teadmine, et tulekul on midagi kohutavat. Seekord ei kardetud aga sõda, mis oli piirkonnas juba aastakümneid painavaks tegelikkuseks kujunenud. Kõneldi millestki veel hullemast: nähtamatust surmast, mis kondas inimese juurest inimese juurde ja tappis halastamatult.

Räägiti, et Guineas on teise ilma läinud juba tuhanded ja hirmuäratav vari liikus järjepidevalt Libeeria poole.

Siis algasid surmajuhtumid ka seal.

Paljude puhul arvati kõigepealt, et põhjus võis olla sealkandis sugugi mitte tavatu malaaria raskem, haruldasem vorm.

Tegelikult tuvastati nähtamatu vaenlane alles kaks kuud hiljem, kui Prantsusmaale saadetud analüüside vastusest selgus, et uue ägedusega on hakanud taas levima ebola. Aafrikas ei olnud see tõbi tundmatu – esimest korda oli ebola džunglist inimeste sekka jõudnud juba 1990. aastate keskel Kongos. Kuid nüüd võttis nakatumine Libeerias kiiresti katastroofilise pöörde. Suve keskel, kui piirid lõpuks kinni pandi, suleti riik peaaegu täielikult.

Mõni kuu hiljem Libeeria pealinnas Monrovias Euroopa Liidu suursaadikuna tööd alustanud Eesti diplomaat Tiina Intelmann sai sissepääsuks eriloa.

«Ega see minek ei olnud ju nii, et käin küünetehniku juurest läbi, lasen soengu ka pähe teha ja siis lähen sõidan lennukiga Aafrikasse. Meid kõiki, kes me sinna toona läksime – meditsiinitöötajad, humanitaarabitöötajad ja Euroopa Liidu suursaadik –, oli hästi ette valmistatud,» vastab Intelmann küsimusele, kas ta oma elu pärast ei muretsenud. «Sellistes olukordades, kus inimesed saadetakse konkreetset tööd tegema, on nad piisavalt teadlikud, et mitte liigseid riske võtta. Kõik me teadsime, et peab olema küll julge, aga mitte hulljulge ja mitte rumal.»