Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2022/02/28/14399388t1hbee6.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/04/07/13045570t1hc34c.jpg)
Kellaseier hakkab lähenema poole kaheksale, on tööpäeva hommik Pääsküla raudteejaama platvormil. Ootan Tallinna suunduvat rongi. Tänaseks oleme eriolukorras elanud üle kolme nädala. Kui jätta välja inimeste harv väljas liikumine, siis ei ole olukorra tõsidus mulle veel päris kohale jõudnud. Taevas on selge, päike paistab ja kevadise nahktagiga on väljas igati paras olla. Lõunaks lubas lausa 15 kraadi sooja! Tuju on hea.
Perroonil ootab rongi neli inimest. Argiaskelduste tipptunni kohta on liiklejaid vähe. Koolikotiga neiu, kel sall hoolsasti ümber suu ja nina seotud; dressides mees, kes sisustab aega suitsu pahvimisega, ja kaks soliidset härrat, kes arutavad eelseisvat tööpäeva. Näomaske kellelgi peale minu ei ole.