Juhtkiri: Esimene Peking ja Kolmas Rooma

Vene sõjaväesõidukid eile Põhja-Itaalias Gorlagos. Foto: Russian Defence Ministry/tass/Scanpix

Eelmisel nädalal tegid nn vanad Euroopa liikmesriigid avalduse, milles väljendati muret inimõiguste olukorra pärast mõnes Ida-Euroopa riigis. Baltikum ühines avaldusega hiljem, kuid kutsumata jätmine näitab mõneti mõttelist piiri, mis Euroopas praeguseni eksisteerib.

Jättes kõrvale sisepiiride taastamise plussid ja miinused, on kõige ohtlikum just mõtteline piir. Selle taastumine praeguses kriisis, õigemini selle eksisteerimine otsustajate peas peaks mõjuma ehmatavalt.

Kui ühelt poolt tegeleb Vana Euroopa õige eurooplase otsimisega, siis teisalt astuvad ELi-välised riigid jõuliselt teisele poole. Hiina on suutnud tekitada midagi sellist, millest Venemaa vaid und nägi. Tõsi, natuke ­teistsugust und. 17+1 formaat ühendab peamiselt varem NSVLi mõjusfääri kuulunud või okupeeritud riike ning Hiinat. Venemaa igatsenuks 17+1-laadset formaati Lääne-Euroopa riikidega.

Ometigi ei ole need 17 ühtse arvamusega kokkuhoidev sõpruskond, kes suure Hiinaga võrdväärsena laua taha istub. Pigem seisab iga riik oma kitsaste huvide eest, otsides paremat positsiooni investeeringute mõttes ja eksklusiivsemaid suhteid. Agendat valitseb Hiina ja omavaheline ­arvamuste kooskõlastamine on raske, kui mitte võimatu missioon. Veel komplitseeritumaks näib asi muutuvat seetõttu, et mõnikord ei esindata isegi riigi huve, vaid võimupartei omi.

Võitlus käib valijate häälte eest, sest see on ainus kapital, mis poliitikut laine­harjal hoiab. Hiina teab seda ja Venemaa teab seda. Poliitikud teavad seda. On selge, et valimistsüklist sõltumatul Hiinal ja Venemaal on märksa rohkem võimalusi kui valimistest valimisteni elaval parteil Euroopas. ­Ometigi võib oht opositsiooni sattuda panna tallama sisse rada, mida peetakse ajutiseks ja ühekordseks, ja ühel hetkel võib ajutine «vanakurjaga» sõlmitud kokkulepe muutuda poliitika osaks ning neelata meid enne, kui toimuvat mõistame.

JUHTmõte

Ühel hetkel võib ajutine «vanakurjaga» sõlmitud kokkulepe muutuda poliitika osaks ning neelata meid enne, kui toimuvat mõistame.

Viimased sündmused Covid-19 pandeemia ajal on näidanud taas, et kriisi ei lasta raisku ning kinnistatakse oma kuvandit Euroopas. Nii on Venemaa teinud päris pretsedenditu sammu, saates sõjaväeveokitega «humanitaarabi» Itaaliasse.

Hiljem osutus suur osa abist kasutuks ning selgus, et tegemist on pigem hästi korraldatud luure- ja mõjutusoperatsiooniga. Venemaa lipuehtes sõjaväekolonni sõit mööda NATO liikmesriiki jättis kindlasti kustumatu mulje.

Moskva on pidanud ennast Kolmandaks Roomaks ning mis sobinuks paremini selle kuvandi kinnistamiseks? Huvitava faktina võib veel tuua loosungi 2014. aastal Krimmi okupeerimisest, kus oli edastatud selge sõnum «Täna Krimm, homme Rooma», «Cегодня Kрым, завтра Pим».

Eestigi on sattunud viimastel päevadel infooperatsiooni, kus Hiinast maske toonud Venemaa IL76-le läks vastu kaks ministrit, kes «võtsid vastu Venemaa humanitaarabi». Eesti suhtes polnud kindlasti tegu juhusliku tegevusega ning võib tunduda, et mis see Hiina siia puutub. 17+1 tegevusi uurinud raport tõi aga üllatavana välja, et Venemaa ja Hiina vahel puudub mõjutustegevuses vastuolu. Kopeeritakse teineteise tehnikaid ning mõnel juhul jagatakse ka toimetajaid ja kirjastajaid.

Hiina ja Venemaa tegevus selles kriisis on näidanud küüniliselt, et ebademokraatlikud riigid saavad ­teha suuri sõnu ja jagada «humanitaarabi» oma kodanike arvelt, ilma igasuguste tagajärgedeta. See teenib ainult eesmärki seniseid liite lõhestada. Kas me eurooplastena suudame selle ära tunda?