Fotolugu: kollektiivne suluseis (1)
Suluseisureegel on jalgpallimängu ülitähtis element. Just suluseis annab meile ekraanilt vastu vaatavale tippjalgpallile tiheda vormi ja hoogsa dünaamika. Ilma suluseisuta laotuksid mängijad üle platsi laiali, väheneksid kehakontakt ja intensiivsus, kaoks võlu. Suluseisuta oleks tippjalgpall mõttetu.
Suluseisu võib mängija sattuda ettevaatamatuse või tormakuse, aga ka mängukaaslase halva otsuse tõttu. Või hoopis põhjusel, et vastane kavaldab su üle. Tulemus on alati sama: tuleb loovutada pall vastasele, taanduda ja asuda valmistuma uueks pealetungiks. Iga suluseis kätkeb endas – kui dramatiseerida – muserdavat seisakut.
Eesti jalgpalliliiga sattus koroonaviiruse tõttu välja kuulutatud eriolukorraga suluseisu kohe pärast 1. vooru. Kõigest mõned päevad pärast detsembris alanud ettevalmistusperioodi lõppu. Higi oli valatud, vaev nähtud, toonus kõrge ja mänguisu tohutu. Aga juba esimeste kahuripaukude järel saabus käsklus «Tuli seis!».
Eestis mängides ei saa jalgpallur kuulsaks ega rikkaks. Jah, kui õnnestub silma paista ja teenida hea leping välismaises klubis, nagu mullu FC Flora ridades 31 väravat löönud ründaja Erik Sorga, tekivad eeldused jalgpalliga tippspordijärgsele elule finantsilist vundamenti laduda, aga need on erandid.
Ent kuigi võrreldes televiisorist paistva glamuurse Euroopa tipuga pole Eesti kõrgliigas mängimine tasuv amet – keskmine mängijapalk on Eesti keskmise kandis –, on kindlasti tegu privileegiga. Kuressaares, Tartus, Narvas, Viljandis, Paides või Tallinnas platsile astuv mängija on selle hetke nimel näinud vaeva vähemalt 15, keskmiselt 20 ja vahetevahel suisa 30 aastat. Lakkamatult.
Need nukralt varnas rippuvad putsad kuuluvad mängijatele, kelle jaoks jalgpall on elustiil. Kümned kilod sokkides ja saabastes koju tassitud kummipuru (kunstmuruplatside lahutamatu saatja) ning sajad pesumasinatäied musti trenniriideid. Tuhanded võistkonnabussis veeretud kilomeetrid ja kümned tuhanded endamisi jalgpallist mõtiskledes kulunud tunnid.
Sõpradega pidamata jäänud peod. Külmakompressid haiget saanud ihuliikmetele, äratõmmatud lihased ja nikastatud hüppeliigesed, vahel kahjuks ka mõni hoopis tõsisem trauma. Jalgpallimängu pakutava emotsioonide virvarri – rõõm, valu, joovastus, kurbus, ahastus, lootus, igatsus, pettumus jne – kogemine ja haldama õppimine.
Ilma kõige selleta ehk tohutu pühendumuseta pole võimalik Eesti parimate sekka jõuda. Teistpidi vaadates on see aga väike hind, mida maksta, kui vastutasuks pakutakse võimalust nädalas kord või kaks end teiste samasugustega ehk vabariigi parimatega proovile panna, mis on jalgpallurile ju ülim nauding.
Miks? Sest jalgpall on seda meisterlikult valdajate jaoks ennekõike eneseväljenduse vorm ja alles seejärel amet, mille eest palka makstakse. Jalgpallurite praegune režiim – metsajooks, kodune jõusaal ja palliharjutused koduõuel – eneseväljendust ei asenda, sest sööt seinale ei kannata kuidagi välja võrdlust konstantinvassiljevlikult täpse 45-meetrise diagonaalsööduga keset tulist jalgpallilahingut.
Kollektiivne ja globaalne suluseis – koroonakriisi eiratakse ja tippjalgpalliga jätkatakse üksnes neljas diktatuuririigis ehk Valgevenes, Tadžikistanis, Burundis ja Nicaraguas – on ühiskonna praeguste probleemide kõrval muidugi tühi-tähi, aga iseloomustab laiemat olukorda. Potentsiaal on, vahendid on, tahe on, aga seda kõike enda ja teiste rõõmuks rakendada ei saa.
Kui kunstnik või kirjanik saab praeguse koroonakriisi ajal loominguga tegeleda – äkki hakatakse kaunites kunstides kunagi tulevikus praegu sündinud teoseid liigitama koroonaperioodi alla? –, siis jalgpallikunst nõuab kaaslasi, keda praegu võtta ei ole. Nüüd juba kuu aega ning ilmselt kuu aega veel. Suluseis mis suluseis.