Tõnu Viik: koroonakriis levitab virtuaalsust

Tänapäevasedki tehnoloogiad ei suuda veel asendada reaalses ruumis koos olemise elamust. Henri de Toulouse-Lautreci „Tants Moulin Rouge’is“, 1890, õli. Foto: Philadelphia Museum Of Art/Public Domain

Karantiinitingimustes pakub virtuaalsuhtlus turvalist läbikäimise võimalust, kuid ei suuda kunagi asendada realset ajas ja ruumis üheskoos kohal olemise kogemust.

Inimene on sotsiaalne olend. Isegi iseendaks ei saada muidu kui läbi teiste. Kui me varem olime harjunud mõtlema, et teistega kokku tulemine ja koos olemine on midagi toredat – me tegime seda pidupäevade puhul, asjaajamiseks ja ajaveetmiseks –, siis nüüd hakkab meie peas sellega võistlema idee, et teiste füüsiline lähedus võib olla ohtlik. Et rahvast täis kohad on ebatervislikud. Ja kui me tulevikus jäämegi selle juurde, et on eetiline ja vastutustundlik piirata meiega füüsilises kontaktis olevate inimeste ringi nii palju kui võimalik, siis muutub ka meie sotsiaalne ja majanduslik elukorraldus. Üks tehnoloogiline võimalus sellise muudatuse elluviimiseks on teiste kohalolu virtuaalseks muutmine.

Sotsiaalse isoleerimise tingimustes on teiste virtualiseerimine hea asendus reaalsele läbikäimisele. Peaaegu üleöö muutsime virtuaalseks oma töökoosolekud ja koolitunnid. Üleeile tähistasin ma ühe seltskonnaga Zoomi vahendusel sõbra sünnipäeva. See kohtumine polnud mõistagi niisugune, nagu füüsiline reaalsus seda võimaldaks, aga me siiski rääkisime juttu, jõime veini ja sõime. Me ei jaganud toitu, jooke ega ühist ruumi, aga me jagasime oma aega ja tähelepanu – osalesime kohatus, virtuaalses kokkusaamises. See oli küll füüsilises mõttes ühise kohata kohtumine, aga see ei tähenda, et ühist kohtumise kohta polnud, vaid et meie kokkusaamise kohaks oli digitaalselt loodud ebareaalsus. Aeg, tähelepanu ja inimesed olid seevastu reaalsed.