Kriisiaja mees Tiit Vähi: loomulikult tekib hirm tuleviku ees, kuid oleksin optimist

Keerulistel 1990. aastatel Eesti kolme valitsust juhtinud nüüdne ettevõtja väidab, et juhtimine on lihtne töö. Tema õpetus kõlab: tuleb õigesti ennustada tulevikku, tuleb langetada otsuseid, kogu aeg tuleb langetada enam-vähem õigeid otsuseid ja kui täpselt ei tea, tuleb riskida ja ikka otsustada.

Endine peaminister Tiit Vähi leidis kodukontoris mitme ettevõtte juhtimise kõrvalt aega, et anda oma rikkalikele kogemustele tuginedes hinnang, mis meid koroonakriisis ees võiks oodata ning kuidas raskest olukorrast välja rabeleda.

KATKEND intervjuust

Vähem kui pool aastat pärast taasiseseisvumist langes kogu riigi juhtimise koorem järsku teie õlgadele. Kriisiolukorras ei saanud see olla põrmugi kerge...

Pean ennast Edgar Savisaare jätkuvalitsuse juhiks. Tema ajal oli väga palju reforme ja reformide ettevalmistusi tehtud, paljud olid kavas. Kuid neid ei saanud lõplikult ellu viia enne iseseisvuse saavutamist. Siis tekkisid Edgaril vist ebakõlad ülemnõukoguga ja tuli minu kord. Ma ei tahtnud saada peaministriks, kuid riiki ei saanud valitsuseta jätta.

Praeguse kriisi puhul on raske rääkida institutsioonide kriisist või poliitilisest usalduskriisist. Meil on eriolukorrale seaduslik alus ning riigikogu töötab ja valitsus töötab konsensuse alusel. Opositsioon on samuti konstruktiivne. Mis puutub majandusse, siis talonge ei ole enam vaja ja kaubandus on tugev, vähemalt veel. Ning e-kaubandus võimaldab isegi toiduaineid osta ilma suurde poodi minemata.

Kuid ennekõike majanduses toimuvad 2020. aasta Eestis suured murrangud. Turismi-, toitlustus- ja hotellisektor peab hakkama saama isegi kordades väiksema külastajate hulgaga, paljud peavad uksed kinni panema. Kui 30 aastat tagasi, eriti pärast rahareformi, oli optimism müüa piiri taha läände, siis nüüd, juba muutunud globaalses välismajandusstruktuuris, peab töötlev tööstus selgemini teistsuguseid riske hindama. Kas maailmas, kus levivad tollid ja muud riiklikud piirangud ning domineerivad rahvuslikud erihuvid, on sama toodangu valmistamine võimalik? Võimalik, et põllumajandus ja kohalik toidutootmine saavad uueks superstaariks. Ja võib-olla põlevkivi ja põlevkivikeemiatööstus.

Omal ajal ütlesid targad, et Silmetit pole vaja ja Sillamäe linnagi pole vaja. Võtame kaks buldooserit, lammutame kõik maha, kaasa arvatud Estfili filtritehase; ka põllumajandust pole vaja – lehmad eraldavad CO₂. Ostame filtrid Hiinast, banaanid ja apelsinid Aafrikast, õunad-kurgid Poolast ja Leedust. Lehm on väga paha, teeme kunstpiima, kunstkala, kunstliha. Olgem ettevaatlikud kõige hävitamisega, muidu sööme varsti ise rohtu ja ega CO₂ siis tulemata jää.

Olgem ettevaatlikud ka põlevkivitööstuse hävitamisega ja kaevanduste vett täis laskmisega. Loodetavasti [Eesti Energia juht] Hando Sutter surub oma plaani uue õlitehase tegemiseks läbi, loodetavasti toodab Eesti siis umbes poolteist miljonit tonni põlevkiviõli aastas. Sellega ei tohi piirduda, kindlasti on vaja püsti panna 2,5 miljoni tonnine õlitöötlemistehas – miljon tonni saame alati juurde osta –, mis toodab nii väikese väävlisisaldusega laevakütust kui ka mitmesuguseid keemiakaupu, nagu polüetüleen, polüstüreen, plastid, detailid, ehitusmaterjalid jm, ja kõik omast Eesti toorainest. Kõikide naftatehaste juures on alati kümneid keemiatehaseid – see on tööjõud. Muuseas, õli tootmisel on CO₂ emissioon kuuldavasti kolm korda väiksem kui põlevkivi ahju ajades, ja juba praegu täidame Euroopa ülesannet CO₂ emissiooni vähendada.

Mis puutub rahandusse, siis Eesti riik on praegu palju tugevam, kui ta kunagi 1990. ja 2020. aasta vahel on olnud. Nüüd on õige hetk kasutada reserve, et töötajad ei lahkuks tööturult, ning leida võimalusi riiklike investeeringute kiirendamiseks. Siiski on üllatavalt vähe kuulda Euroopa erapankadest. Nendel oleks praegu võimalus n-ö rehabiliteerida oma roll eelmise kriisi ajast ning taktikaliselt võimendada ettevõtete ja riigi finantssüste. Kapitalipuhvrid on olemas ning lisavõimekus tänu Euroopa Keskpanga uutele rahapoliitilistele programmidele samuti.

Mäletame kõik, kuidas leidsite kolme kümnendi tagusest raskest olukorrast väljapääsu. Nüüd on väljapääsu leida vist keerulisem, sest ega kelleltki abi ja toetust väga loota ole? Kõik teised riigid on ju ka kriisis.

Veel kord: suur töö oli tehtud. See oli iseseisvuse saavutamine ja selle tegi Edgar Savisaare valitsus. Edgar oli tolle aja kangelane ja loomulikult ka Arnold Rüütel. Mul pole kombeks