Juhtkiri: vajame väljumisplaani

Liiga kiire väljumine karantiinist võib esile kutsuda uue nakatumise laine. Foto: Arvo Meeks

• Eestis ei ole karantiinist väljumise strateegiat seni eriti arutatud
• Tavaellu tuleks naasta nii, et haigestumiste hulk ei suureneks
• Majanduse heaks ei tohiks ühiskonda ka liiga kauaks lukku jätta

Napoleonile pannakse tihtipeale suhu järgnevad sõnad: «Riieta mind aeglaselt, mul on kiire.» Sellega sarnast väljendit kasutavad oma kõige kriitilisemate ja keerulisemate operatsioonide mõtestamiseks USA mereväe eriüksuslased ehk Navy SEALid: «Slow is smooth, smooth is fast» («Aeglane on sujuv, sujuv on kiire»). Ka koroonakriisist välja tuleku põhimõte peaks olema midagi sellist: majanduskahju leevendamise nimel tuleb tegutseda nii kiiresti kui võimalik, ent siiski mitte kiirustades. Liiga kärme väljumisstrateegia peale võib tekkida hoopis tagasiminek, kus haigusjuhtumite ja haiglaravi vajajate arv kasvab taas.

Eestis pole väljumisstrateegia küsimusi seni eriti mõtestatud. Akuutne kriis, meditsiinisüsteemi toimetulek ja haigestunute kõvera lamestamine on arusaadavalt võtnud suure osa tähelepanust, ent nüüd pisut julgustavamaid märke nähes peaksime mõtlema, kuidas mitte tarbetult kauaks lukku jääda. Isegi viirusest enim räsitud Itaalias ja Hispaanias hakkab olukord osaliselt leevenema. Ka USA suurimaks koroonakriisiautoriteediks saanud dr Anthony Fauci räägib majanduse «rulluvast» avanemisest ehk järkjärgulisest, võimalikult ohutust tavaellu naasmisest.

Silmas tuleb pidada, et kohati ei tähenda nende riikide piirangute leevendamine seda, et seal tekib Eestiga võrreldes lõdvem kord. Paljudel juhtudel on sealsed piirangud praegu palju karmimad. Peame iseenesest mõistetavaks seda, et kuigi kurjustame liiga lähedale tikkujatega avalikus ruumis, pole me siiski keelanud jalutamiseks või sportimiseks õues käimist. Et meie omadest rangemate piirangutega riigid hakkavad korda lõdvemaks laskma, ei tähenda seda, et meie peaks enda niigi leebemaid keelde vähendama.

JUHTMÕTE

Liiga kärme väljumisstrateegia peale võib tekkida hoopis tagasiminek, kus haigusjuhtumite ja haiglaravi vajajate arv kasvab taas.

Postimehe ja Eesti Teaduste Akadeemia nõukojas pakkus Tartu Ülikooli linna- ja rahvastikugeograafia professor Tiit Tammaru välja kolm viisi väljumisstrateegia valikute mõtestamiseks. Esimene eristab rahvastikurühmi: näiteks kas noorematel peaks muutuma elu kiiremini lihtsamaks kui vanematel? Teine valikukoht lähtub majandusharudest: kas mingeid majanduse osi tuleks avada kiiremini kui teisi, näiteks paljukannatanud väikeettevõtteid? Konsensus on selles, et suurüritused jäävad ära pikemaks ajaks. Kolmas küsimus on, kas taasavanemises võiksid olla piirkondlikud erisused ehk kas mõni paik võiks avaneda varem kui teised.

Kolm olulist märksõna on jälgimine, testimine ja ravimine. Esimese puhul on vähemalt Euroopas peamine mure privaatsus, ent nagu professor Tammaru möönab, on olemas ka lahendusi, millega ei kasutata ega edasta kellegi isikuandmeid. Terviseamet alustab peagi masstestimisega, mille käigus peaks saama ka olulised andmed, kui paljudel inimestel on immuunsuse eelduseks olevad antikehad ehk kes on viiruse läbi põdenud (sh sümptomiteta).

Kui rahvale on teada kriisist väljumise kava või vähemalt selle alused, siis on neil ka kergem olukorraga toime tulla ning sellega edaspidiste plaanide tegemisel arvestada. Pandeemia jooksul on palju kõneldud hirmust ja ärevusest. Psühholoogid teavad rääkida, et suure osa nende tunnete algpõhjustest võib moodustada just teadmatus.

Liiga palju ja liiga vähe tegemise vahel on väga kitsas purre. Seda enam peaks seda juba praegu otsima hakkama.