Arhitektuuri­ajastu, mil ei osatud hoida pikivahet

Puhas visuaalpoeesia. Narva Balti elektrijaam 1980. aastate lõpus. Foto: Albert Truuväärt

Ühe kalambuurse kõnekäänu kohaselt jättis nõukogude võim 1990. aastate alguses Eestist lahkudes siia maha kõigest kaks toimivat asja: raudteevõrgu ja Loomingu Raamatukogu. Aga kuidas on nõukogude aja arhitektuuri ja ehituspärandiga? Mida sellest arvata, kuivõrd sisaldab see eneses tähelepanuväärset ning püsiväärtuslikku?

Karin Pauluse «101 Eesti nõukogude aja ehitist» annab neile küsimustele lühida ja lööva vastuse, mis peaks olema mõistetav ning nauditav ka vastava erihariduseta lugejatele. Raamat on ühtaegu ligipääsetav, ülevaatlik ja detailitihe, selle tekstiline osa püsib heas proportsioonis. Pildiline mitte nii väga, aga sellest tagapool.

Autor kirjutab sissejuhatuses, et valis raamatusse «piltilusad arhitektuuriteosed, ajastule omased kurioosumid, tüüpmajad, stiiliikoonid ja väikesed väärt projektid». Selline suhteliselt lõtv valikukriteerium ähmastab fookust ning suurendab subjektiivsust, laseb tal teemaga päris palju lustida, varem ja mujal kujunenud rõhuasetusi mõnuga ringi mängida.

Ajalugu on distsipliinina üsna demokraatlik, sageli ka heas mõttes väärtusvaba. Nii nagu poliitilises ajaloos seisavad valgustatud monarhid ja humanismimärtrid kõrvuti veriste diktaatorite ja põhimõttelagedate pisimõrvaritega, naudivad Pauluse raamatus – kui omamoodi autahvlil – võrdsetel alustel üksteise seltskonda objektid, mille mastaabid ulatuvad puitsaunadest ja kioskitest kuni hiiglasliku soojuselektrijaamani, mille kuus korstent kõditavad pilvi. Põhilise osa valikust moodustavad ettearvatult siiski elumajad ning haridus-, kultuuri-, meditsiini-, kaubandus-, toitlustus-, tootmis-, majutus- ja administratiivasutused.

Heale ajaloolasele omaselt märkab Paulus puude taga metsa ning näitab seda lugejalegi. Tema kronoloogiliselt esitatud lühitutvustused nõukogude aja tähelepanuväärseimatest ehitistest annavad ühtlasi päris korraliku ülevaate selle perioodi üldajaloost. Nii nagu arhitektuur peegeldab vahetult ning üsna täpselt oma ajastu sotsiaalseid vajadusi ning esteetilisi (ja otsapidi ka ideoloogilisi) tõekspidamisi, peegeldab Pauluse tekst omakorda nende ajaloolist põimumist.