Tühjuse poeesia 3: Janar Ala

Janar Ala. FOTO: Keiti Vilms Foto: Keiti Vilms

Aknalaual on paar kodanliku olekuga lillepotti – õnneks sai neid vahepeal kastetud, ärkasid jälle elule tagasi, vahepeal tundus, et ei saagi neist enam eluloomi. Valged palakad akende ees, kõik selles mõttes nagu päris.

Mida rohkem tühjust meie ümber, seda rohkem mõtteid ja tegevust meie sees, räägivad mõned. Aga äkki ei ole, ütlevad teised, äkki ei olegi seal n-ö sisemuses suurt midagi, võib-olla tiirutab sisekosmoses ainult mõni üksildane ja seegi tuhmivõitu täheke, kui sedagi.

Selle viimase peale meenuks mulle justkui rumeenia-prantsuse pessimistliku filosoofi E. M. Ciorani üks sarnane mõttekäik... Kuidas see täpselt oligi?... Cioran ütles muidugi igasuguseid asju, ja võib-olla ei olegi kõike seda vaja nii tõsiselt võtta, aga ikkagi. Ikka tahaks ju sekka poetada mõne autoriteetsema sõna.

Nii et sukeldugem raamaturiiulisse otsima tsitaati. Siit, siit, siit, taat / ei tohi võtta mitte üks tsitaat (Contra). Otsimise käigus leidub Cioranilt küll igasuguseid tsitaate, millest umbes pooled kõlbaksid ka selles tekstis ära kasutada (aforismide välja mõtlemises ei ole midagi erilist, ütles ta ka ise).

Seda õiget aga ei leia. Seegi on võimalus kogeda tühjust.

Aga kui ei olegi sees midagi. Et tõesti pole ühtegi mõtet peas. Et pea on täiesti tühi. See on ju päris hea. Budistidel on selline asi vist isegi ideaalolek, või oli see zen-budistidel?