Aimar Ventsel: Lenini võitlus elab!

Aimar Ventsel Foto: Alar Matson

Kui vaadata kommunistliku praktika ajalugu, siis ei saa mööda Vladimir Iljitš Uljanov-Leninist. Tema oli see, kelle juhtimisel käivitati esimese sotsialistliku riigi rajamine. Lenin võttis Karl Marxi ja Friedrich Engelsi kapitalismianalüüsi ja -kriitika ning arendas seda edasi, kirjutades palju sellest, kuidas viia läbi sotsialistlik revolutsioon ja kuidas ehitada uus utoopiline võrdsusel rajanev ühiskond. Ning muidugi andis ta oma panuse ka selle kõige elluviimisesse.

Lenini ideid arendasid edasi suur hulk vähem või enam tuntud kommunistlikke ideolooge ning praktikuid, kes aga ühel või teisel viisil ikka ja alati pidasid ennast Lenini pärandi hoidjateks. Seepärast on maoismi, trotskismi või stalinismi juured leninismis, ehkki edasiarendused võisid Lenini seisukohtadest märgatavalt erineda. Kõiki neid ideoloogilisi seisukohti on hiljem kordades edasi arendatud, kusjuures iga ideoloog, grupp või fraktsioon on ennast pidanud just selle õige Lenini õpetuse hoidjaks.

Kuna Marx ja Engels ise kirjutasid väga vähe, ja seda vähestki umbmääraselt, kuidas sotsialism ja kommunism välja peaksid nägema, siis see andis muidugi Leninile vabad käed oma fantaasiate arendamiseks. Lenin kirjutas palju ja väga erinevatel teemadel, mistõttu tema järgijad leidsid ning leiavad hulgaliselt ideid, mille üle diskuteerida, mida kultiveerida ning võimaluse korral püüda ellu viia. Lenin oli ideoloogiline purist, tema maailm oli mustvalge, kus hea ja halva piir oli konkreetselt defineeritud. See kõik on pigem aidanud Lenini ideedele pooldajaid leida, sest ideoloogilised rindejooned on üheselt paigas olnud ja vastandumine on konkreetne. Vladimir Lenin ja tema kirjutised ei ole tänapäeval võibolla suures mastaabis populaarsed, ent leninismil selle erinevates värvingutes on väike, kuid stabiilne pooldajaskond küll.