Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2020/04/17/13059498t1hdc3b.jpg)
/nginx/o/2020/04/17/13059378t1h4c3a.jpg)
Psühhoanalüütiline psühhoterapeut Meelis Sütt kirjutab koduga ja koduigatsusega seotud hingelisest lõhestumisest, lähtudes Helmi Koffi ja Johanna Zerningi armastatud laulust «Ma tahaksin kodus olla».
Kodus olemine ja koju jäämine seostub tänapäeval paljudele millestki ilmajäämisega, isegi kui pole ohtu tööd kaotada. Seda veel enne käesolevat viirus- ja majanduskriisi. Et kodus olemisse saab projitseerida nii head kui halba, ei ole kodu ja kodus olemise tähendus kõigile üheti mõistetav antus. Kodu tähendused kujunevad isikupäraste kogemuste läbi, oletatavasti üsasolekust, ja sealt edasi sülesolekust alates, lähisuhetes kasvades. Mitmesugustest mälestustest ja kujutlustest, tunnetest, tundmustest ning rütmidest koosnev kodutunne tekib seetõttu ilmselt palju varem kui sellega seonduvad teadlikud tähendused.