Andres Herkel: õigus veini juua

Hispaania veinikaupmees enda poes. Foto: Alvaro Barrientos/AP

Koroonapiirangud on humanistlikud, ent kultuuri säilimise nimel peame urgudest väljuma, kirjutab kolumnist Andres Herkel.

Kui Nõukogude Liidu viimane juht Mihhail Gorbatšov kehtestas kuiva seaduse ja Gruusias hakati põliseid viinamarjavälju maha raiuma, püstitas filosoof Merab Mamardašvili fundamentaalse küsimuse: kas meil on õigus juua veini? Selle küsimuse teeb uuesti koroona-aktuaalseks see, et kultuurne rahvas ei joo veini omaette. Seda tehakse suure ühise laua ääres toostide saatel peent sõnakunsti viljeledes.

Kestev koduisolatsioon pole oht mitte ainult majandusele, vaid ta on seda ka kultuurile. Lühike hingetõmbeaeg parandab üldist lugemust, aga pikk – see võib põhjustada mandumise. Ükskord peame oma urgudest välja tulema niikuinii, sest vein januneb joomist.

Tõsi, kultuurilugu tunneb ka ennast isoleerivat askeesi. Hiljaaegu pälvis Martti Kalda eestikeelse «Manu pärimuse» eest kultuurkapitali tõlkeauhinna. Meenutagem siis, et selle paar tuhat aastat vana komberaamatu järgi pidi aarialane pärast majaperemehe rolli täitmist vanaisaks saanult metsa erakuks minema. Teiste sõnadega: vanainimene, riskirühma kuuluv mees, isoleerib end ise. Usueraklus on muidugi laiemalt levinud nähtus ning ei saa välistada, et ajaloos on olnud olukordi, kus viiruste levik oli täiendav põhjus teha valik erakuelu kasuks.