Juhtkiri: külmkapp ja kuivanud kohuke

Päeva karikatuur FOTO: Urmas Nemvalts Foto: Urmas Nemvalts

• Euroopasse on tekkinud põhja ja lõuna lõhe
• Peaaegu pooled itaallased toetavad Italexitit
• EL on siiski liikmesriikidele parem kui alternatiivid

Täna algab neljas virtuaalne ülemkogu, kus vaadeldakse sügavuti Euroopa Liidu rahalist tulevikku. See mõjutab kogu kontinenti, sest ühtne majandusruum on Covid-19 kriisis sattunud tugeva löögi alla. Euroopa Liidu aluspõhimõtteks on inimeste, kaupade, teenuste ja kapitali vaba liikumine. Suur osa sellest liikumisest on oluliselt häiritud või sootuks lakanud. Euroopa vajab taaskäivitamist.

Hiljuti lõppenud Brexiti ning alateadvuses eksisteeriva ida ja lääne murrangujoone kõrvale on Euroopasse ilmunud nüüd veel põhja ja lõuna lõhe. Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania ja mõned teisedki riigi on varem hoogsalt laenu võtnud ning ootasid, et nüüdset, Covid-19st tingitud laenu käendaks Euroopa Liit tervikuna. See tähendanuks, et me kõik maksaksime kinni head elu mujal Euroopas ajal, mil ise püksirihma pingutame. Nii ei läinud ning ülemkogul on arutlusel ELi ühine laenuvõtmine, mille vahendeid saab kasutada investeeringuteks, aga mitte tavakuludeks.

Euroopa ühtsus on löögi alla sattumas. Näiteks toob hiljutine uuring välja, et peaaegu pooled itaallased toetavad nn Italexitit. Muret tekitab, et sarnaselt Brexitiga on edukamad need poliitilised parteid, mis kiruvad Brüsselit. Sama uuring toob üllatavalt esile, et itaallased peavad liitlasteks Hiinat ja Venemaad (vastavalt 52 ja 32 protsenti) ning vaenlasteks Saksamaad ja Prantsusmaad (vastavalt 45 ja 38 protsenti). Ometi on ühel juhul tegemist ühekordsete aktsioonide ja teisel püsiva koostööga. Osa sellest probleemist on ELi tagasihoidlikkus või loomulikkus. Me teeme ELis koostööd ja abistame üksteist, aga me ei räägi sellest kui millestki erakordsest. See on elu osa, mida iga kodanik ei pruugi teada, aga iga valitsus teab. Teab, kui suure osa tema riigi eelarvest moodustab Euroopast saadu, ja seda nii otsese kui kaudse kasuna.

JUHTMÕTE

Siin on meie kõigi ülesanne teha vahet, kas tegevus on struktuurne nagu ELi puhul või ühekordne PR-aktsioon.

Olukord meenutab klassikalist pisut põdurama vanainimese juhtumit, kus kohe ilmuvad välja abistajad, nagu Venemaa ja Hiina praegusel juhul.

EL on justkui töökas sugulane, kes on toonud vanainimesele tasuta külmkapi, aga too hindab joodikust naabrimeest, kes hallitanud smuuti või kuivanud kohukese annab. Need pannakse tänuga külmkappi ja muudkui kiidetakse, et vot, kus on hea inimene. Mis siis, et kasutada ei saa, aga ikkagi tõi. Ja veel milline stiil – lipud ja tuled ja viled. Nagu kadunud poeg oleks kohale jõudnud. Kuvand, mis on ilmselt tuttav paljudele perekondadele.

Siin on meie kõigi ülesanne teha vahet, kas tegevus on struktuurne nagu ELi puhul või ühekordne PR-aktsioon. Seetõttu on ka täna arutlusele tulev taaskäivitusfond majanduse turgutamiseks ülioluline, ja meie tähelepanu peaks olema suunatud tulevikku vaatavatele investeeringutele, mis loovad reaalseid töökohti. Tundub, et vähemalt praegu on laualt maas soov hakata selle rahaga lihtsalt eelarveauke lappima.

Paremini tahame elada kõik ja igal valitsusel on siin vastutus. Kuigi lihtne tundub ELi kiruda, on EL ometigi parim, mis tänapäeva maailmal nii Eestile kui ka Itaaliale pakkuda on. Nagu ütles kunagi üks diplomaat: «Nõme on istuda lõpututel koosolekutel ja tegeleda bürokraatiaga, kuid see on palju parem kui istuda kaevikus.»