Munadega ei tohi mängida

Veereb: Rieka Hõrn ja Aare Hõrn Obinitsas Taarka tarõ õuel mune veeretamas Foto: Villu Päärt

Mismoodi möödus Setumaal tänavu aasta suurim püha – lihavõtted –, kui kokkusaamised polnud lubatud ja hulk harjumuspäraseid traditsioone tuli kõrvale jätta?

Väravast avaneb pilk hoovi. Tühi ja vaikne. Ma olen siin enne olnud. Siis oli kõik teisiti.

Selles õues peaks olema mitusada inimest, eelmisel aastal loendati neid pealt kolmesaja. Nad peaksid olema rõõmsad. Neil peaksid olema taskus kirevavärvilised keedumunad – värvitud sibulakoorte, sinilillede, lõngajuppidega. Igaühel vähemalt kolm. Kokku ligi tuhat muna.

Neid ei ole. Ei mune ega inimesi.

See on Obinitsa seto seltsimaja, Taarka tarõ. Siin hoovis peaks toimuma Setomaa lihavõttepühade suurim munaveeretamine. Traditsioon, mis on kestnud üle aegade ja viimastel kümnenditel saanud uut hoogu, põhjuseks asjaolu, et kui kunagi oli munaveeretamine vaid meeste pärusmaa, siis eelmise sajandi lõpukümnenditel võeti kampa ka naised ja lapsed.

Toonased lapsed on nüüd ise lapsevanemad, nii on lihavõttepüha munaveeretamistraditsioon aina laienenud.

Võtame näiteks Nedsaja küla.

Toomas Valk, karmoškamängija, kes on paljudel aastatel valitud Setomaa parimaks pillimeheks. Kui valik pole parajasti temale langenud, on parima pillimehe tiitli saanud Toomase naine Meel. Toomas Valk mängib Nedsaja külabändis. Kõik bändi mängud on eriolukorra tõttu tühistatud. Maikuu mängude tühistamine alles käib.

Valk elab Nedsajal 2007. aastast ning veeretas ka sellel lihavõttel värvitud mune oma koduõues koos lastega.

Taud mõjub. Ta käib iga päev metsas lastega jalutamas, kohtab külainimesi. Aga suuri kogunemisi ei ole.

Seto munaveeretamistraditsioon meenutab hasartmängu.

«Esimene ring on sisselaskmisvoor – järjekorras laseb igaüks ühte taskusse ühe muna ja teise taskusse teise muna,» selgitab Valk.