Tühjuse poeesia 5: Eero Epner

Eero Epner Foto: Erakogu.

Oli pühapäevane pärastlõuna, kui proovisin läbi teravalt torkivate vihmapiiskade rattaga üle inimtühja Pärnu maantee viadukti sõita. Seal ta lebas. Vana närtsus ajaleht. Laperdas tuules nagu inimese elu või täismehe ebakindlus. Märkasin kohe suurt musta värviga kujundatud pinda, mille keskele oli suurte tähtedega kirjutatud KOBE.

Mind haaras nukrus ja melanhoolia, rattaga edasi sõites mõtlesin kõige maise möödumisele ning kella kaugele kumale. Kuna olen tänapäevane inimene, möödusid need mõtted siiski kiirelt ning juba viadukti teisest servast alla sõites kerkis esile uus küsimus. Miks?