Juhtkiri: üle piiri minemisest

Piirikontroll Reisisadama D-terminalis 17.03.2020 Foto: Mihkel Maripuu

• Piiride sulgemine on ühepoolne samm, avamine läbirääkimiste teema
• Saaremaalt ja Saaremale liikumise piiranguid tuleb veelgi leevendada
• Ei saa jääda ootama viiruse kadumist, tuleb õppida sellega elama

Piiride seadmine ja piiride sulgemine on igati ratsionaalne reaktsioon pandeemiale. 2+2 pole muud kui piiri tõmbamine otse oma kodanike vahele, rääkimata olemasolevate, kuid viimastel aastatel ähmaseks muutunud riigipiiride sulgemisest Euroopa sees. Piirid kaitsevad, kuid need ka ahistavad ja võivad olla poliitilise manipuleerimise allikaks.

Näiteks Eesti piiri sulgemise Ukraina hooajatöölistele ajendas pandeemia, kuid selle taga oli ka EKRE soov vabaneda võõrtööjõust, et anda tööd oma inimestele. Osalt võibolla on nii ka läinud, kuid suurema tööjõupõua lahendus tuli siiski töölubade ajutisest pikendamisest. Siiapoole piiri jäänud ukrainlased liiguvad nüüd tööstusest põllumajandusse, sedavõrd, kuidas tööjõuturg juhatab. Uue arenguna teatas Ukraina, et ei lase oma kodanikke enam üle piiri hooajatöödele teistesse riikidesse. Soomlased on hädas, sest 1500st loodetud Ukraina hooajatöölisest tulid vaid esimesed 200, ülejäänud jäid suletud piiri taha.

Riigid sulgevad oma piire ühepoolselt, aga nende avamine saab olla üksnes kahepoolne: vaid siis, kui mõlemad on nõus, saab liikumine kahe riigi vahel taas alata. Et epideemia jõudis eri maadesse eri ajal ja seda hallatakse eri viisil, pole meil tegu rangelt võttes ühe suure pandeemialainega, vaid paljude eri faasis kohalike lainetega. Selles olukorras on piiride osalinegi avamine kahe riigi vahel tõsine diplomaatiline ülesanne, mille lahendamine eeldab poliitilist tahet.

JUHTMÕTE

Tore, et Saaremaa puhul on raudsest eesriidest jõutud nüüd viisarežiimini, kuid seegi on kaugelt rangem kui nõukogudeaegne piiritsooni erikord. Vaja oleks aga veelgi enam.

Ka piiride avamine riigi sees nõuab poliitilist tahet, kui need piirid on juba ükskord kehtestatud. Hea näide on Saaremaa. Praeguseks on Saaremaal nakatumiskordaja langenud tublisti alla ühe, mis on madalam kui Harjumaal, kuid saar on endiselt sama lukus kui ennegi. Vastuseks meeleavaldusele jagati nüüd näpuotsaga vabadust juurde – kuni 25 inimest päevas võib eriolukorra juhi korralduse kohaselt saada Saaremaa külastamise eriloa, mille annab välja kohalik omavalitsus. Kusjuures luba on ühekordseks külastuseks, olgu siis saarele või mandrile.

Tore, et Saaremaa puhul on raudsest eesriidest jõutud nüüd viisarežiimini, kuid seegi on kaugelt rangem kui nõukogudeaegne piiritsooni erikord. Vaja oleks aga veelgi enam. «Saaremaa piiranguid tuleks leevendada vähemalt tööinimeste liikumise lubamiseks ja neile, kellel on saarel kinnisvara,» ütles teaduste akadeemia ja Postimehe nõukojas Eesti Tööandjate Keskliidu tegevjuht Arto Aas.

Pandeemia on näidanud, et piiride avamine on oluliselt raskem otsus kui nende sulgemine, olgu piirid siis riikide, maakondade või inimeste vahel. Mida rohkem on suletud piire, seda suurem on poliitiline võim. Koroonakriisist väljatulemiseks on vaja koostööd üle kõikide piiride, see aga eeldab, et oleks poliitilist tahet neid piire lõdvendada.

Valitsuse väljumisstrateegia ei anna piiride avamise kohta selgeid juhiseid, samuti nagu pole seal ka juhiseid, kuidas korraldada elu lähema aasta või kahe jooksul, kui viirus pole täiesti kadunud, aga vaktsiini veel ei ole. Ei saa jääda ootama viiruse kadumist, tuleb õppida liikuma üle piiride nii, et me viiruse levitamise mõttes üle piiri ei läheks – tuleb välja töötada viirusega koos elamise strateegia.