Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/01/07/2737386t1h5ea3.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/04/29/13077230t1ha8e1.jpg)
Kui mõtlen 80ndatele, mõtlen millegipärast ka rahale. Kõigepealt seonduvad selle kümnendiga ju Reagan ja Thatcher, turumajandus, konservatiivid, börsid, yuppie’d jne. Kindlasti ka Bret Easton Ellise romaan «American Psycho» või Oliver Stone’i film «Wall Street». Patrick Bateman ja Gordon Gekko. Patrick Bateman ütlemas: I want to fit in. Ma tahan sobituda. Ma tahan olla nii nagu need teised. Ma tahan olla perfektne ja äravahetamiseni sarnane. Ma tahan olla eredad tuled ja suur linn.
Muusika puhul tuleb muidugi mõelda süntesaatoritele, hästi produtseeritud hard rock’ile ja sellisele hõredamat sorti ja tehnitsistlikumalt kõlavale 80ndate fungile. Muidugi tuleb mõelda MTV-le. Ja kõige selle juures ka kümnendi üheks ilmekamaks looks peetavale Robert Palmeri palale «Addicted to Love», mis sai mai alguses 1986 USAs number üheks.