Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/12/19/12823123t1he95c.jpg)
/nginx/o/2020/05/01/13080224t1hdb52.jpg)
Kadri sõidab igal hommikul rattaga haiglasse, tõmbab selga ufokostüümi ning läheb tööle inimeste eest hoolitsema, oma tervisega riskides. Enam ei saa aru, kas valges kaitseülikonnas on mees või naine, noor või vana, inimene või loom.
Kadri ei tunneks Kuressaare vanalinnas jalutades ära mööduvaid kolleege. Talle ei oskaks tere öelda ka mõni tänu tema tegutsemisele tervenenud 100-aastane patsient, sest on nähtud vaid tema silmi. Kadrit on saanud anonüümne põetaja, kellest räägitakse umbisikuliselt ja sageli mitmuses: eesliinitöötaja, kangelane, õde, hooldaja, arst.
Seda, mis haiglates ja koroonaüksustes päriselt toimub, oleme seni pidanud vaatama eelkõige välisajakirjanike vahendusel, kes on mõnda Itaalia haiglasse kaameraga sisse saanud, sest seni on Eestis terviseamet ja haiglad hoidnud joont, et ajakirjanikke üksustesse ei lubata.
Eelmisel nädalal õnnestus Postimehel pärast pikka veenmistööd külastada Kuressaare haigla Covid-19 osakonda ja tuli välja, et sealsed õed ja hooldajad tahavad rääkida ja oma tööd näidata, näo ja nimega. Kadri ei taha olla anonüümne, sest on kõvasti pingutanud ja enda üle uhke.