Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/01/15/7486575t1h8b26.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/05/05/13086074t1h22ed.jpg)
Põldlõokese ja kuldnoka kõrval on kanepilind üks neist sulelistest, keda pikisilmi kevadel oma aeda ootan. Nüüd on kanepilinnud end aeda sisse seadnud ja pesa punuma asunud. Põhjusi, miks neid niivõrd tavalisi linde vähe tuntakse, on mitu. Nad toimetavad küll peaaegu igas aias ja pargis, kuid nende välimus on tagasihoidlik pruunikashall. Vaid isaslinnu punakas laup ja rinnaesine pakuvad kontrasti.
Kanepilind on väga seltsiv ega pane pahaks samas aias toimetavaid liigikaaslasi. Suisa vastupidi: olen tähele pannud, et kui aias piisab toitu, pesitseb mitu paari üsna lähestikku. Ja kuna need malbed linnud ei tülitse, puudub vajadus valju laulu järele, millega oma territooriumi piiri märkida.