Mihkel Kunnus: Eestimaa, su mehemeel on kiirel allakäiguteel

Mihkel Kunnus. Foto: Konstantin Sednev

Me pole sõjas. Kuigi militaarretoorika on paljude riigijuhtide tseremoniaalse näomaski taga praegu igapäevane, on see metafoorika rohkem eksitav kui seletav.

Eks selle kasutamine ole mõistetav, sest selle praktiline sisu on rahva mobiliseerimine, aga ometi on selle mobiliseerumise psühholoogia sõja omast radikaalselt erinev. On ju varasematel aegadel sõjasarve hüüus muu hulgas kaikunud kutse surmapõlgusele, tähendab, psühholoogilisele seadistumisele, mis tundub vähemasti sama lootusetult anakronistlik kui pealkirja algussõnad. Miski pole praegusest õhustikust kaugemal kui stoiline hoiak surma suhtes ja saatusearmastus, selle asemel on pigem lausa neurootiline surmahirm.

Veel. Üks sõja eeltingimusi on see, et elujõuline on mingi väärtus, mis on üksikisiku – olgu või reamehe – elust kõrgem. Kui võtta näiteks üks kodusem väärtus, siis näiteks vabadus. Küllap alati jätkub neid, kes kiruvad president Pätsi, et see riikliku vabaduse veretilgata käest andis, tähendab, ei olnud valmis selle väärtuse nimel ohverdama reaalseid inimelusid.

Eestimaa, su mehemeel

pole mitte surnud veel!

Nõuab surm ka rohket lõikust

suure sõjakäraga!

Truiks jääme isamaale

viimse veretilgani

(F. Kuhlbars)