Tellijale
300 hobujõudu meelelahutust. Sõiduproov Volkswagen T-Roc R-iga (1)
Kui millegi kohta öeldakse kaks ühes, tähendab see, et asi ei kõlba eriti kummakski. Volkswagen T-Roc R on linnadžiibi rüüs kähkusõitja. Teeb mõlemat, ja hästi.
See läheb iga kord nii. Ma peaaegu et ei imesta enam. Võib-olla võiksin kaaluda hakata ilma ennustama. Andke mulle vaid mingid ägedad rattad ja võite teise käega hakata kummikuid, vihmakilesid ja tormivarustust pakkima. Sest hakkab sadama. Raudselt. Mäletan näiteks sõitu Mazda MX-5ga – väike rotster, üks mu igavesi lemmikuid. Terve nädalavahetus sadas. Mitte lihtsalt pahuralt, vaid pühendumusega, mida ilmutavad jumalad oma raevus. Ent see-eest kinnitan, et sõitvasse lahtisesse autosse vihm sisse ei saja.
Kui T-Roc R-iga sõitsin, jätkus ilusat ilma tervelt paariks tunniks. Edasi sadas kaks päeva kõike, milleks vesi on võimeline: lund, lörtsi, vihma, jäänõelu, nartsuks vettinud udu. Jääkuubikuid ei sadanud. Usutavasti see viga järgmisel korral parandatakse. Ma ei jätnud ilma pärast midagi tegemata. Selliseid sõidukeid ei kasva iga kuuse taga. Ja nad on mõeldud sõitmiseks.
Mudelinimes, mis näeb välja nagu valesti lahendatud ristsõna, on kõige olulisem «R». See kuulus R-embleem, mis tähistab 2002. aastast saadik Volkswageni kiiresti sõitvaid mudeleid. T-Roc R ongi sisuliselt Golf R-ist tuletatud, ainult et poetatud linnadžiibi kuube. T-Roc on üks Volkswageni müügihitte, nii et juba lihtne äriloogika ütleb, et tavamudelist nägusamale ja kangemale «errile» leidub turgu, sadagu taevast või sulakriisi.
Teadaolevalt pole selle auto jaoks eraldi ehitatud ühtegi võtmekomponenti. See on kokku pandud juppidest Volkswageni tükiriiulilt. Iseenesest lihtne valem võib aga viia haigutava igavuseni. Et nii ei läheks, on vaja lisada näpuotsaga vürtsi. Milleks on omakorda vaja meistrit, kes seda teeks. See mees on Jost Capito, kes töötab Volkswageni R-divisjoni peakoka rollis.