Lineaarne ja tsükliline aeg

Jevgeni Vodolazkin Foto: Artyom Geodakyan/TASS/Scanpix

Sõna aviaator kuulub samasse ajastusse aeroplaaniga. Hiljem hakati ühte lenduriks, teist lennukiks kutsuma. Aviaator on siinse raamatu peategelasele lapsepõlves külge jäänud hüüdnimi: ta on esimeste aviaatorite demonstratsioonesinemisi vaimustusega vaadanud ja mängudes imiteerinud; pealt on nähtud ka üht õnnetust, kui aviaator rahva silme all surnuks kukub.

Tõeliselt sümboolse tähenduse saab aviaator raamatu lõpulehekülgedel. Ning kaugemas ülekandes võib lendamiseks nimetada kogu peategelase sajandipikkust elu, mil ta ajavahemikus 1932–1999 «maad ei puuduta».

1920. ja 1930. aastatel tegeleti Nõukogude Liidus väga lootusrikkalt surematuse saavutamise probleemiga. Iseenesest polnud selles midagi imelikku. Kui peeti täiesti reaalseks paradiisi toomist maa peale – kommunismi nime all –, siis pidi ju surematuski võimalik olema, sest need kaks on alati koos käinud. Kuna esialgu surematus veel käeulatuses polnud, katsetati elusolendite külmutamisega, et tulevikus, kui surematuse tagamise meetodid on igapäevases kasutuses, külmutatud inimesed uuesti lahti sulatada ja neil edasi elada lasta.

Leninit sel moel inimkonnale päästa ei õnnestunud, kuid edaspidi taheti olla paremini ette valmistatud. «Aviaatori» peategelasest saabki üks katsealustest, kes külmutamise-lahtisulatamise protsessi uurimiseks ära kasutatakse. Eksperimendid peatuvad, kuid tänapäeva teadusel õnnestub üks külmutatud kehadest – Innokenti oma – elavana üles sulatada. 1900. aastal sündinud mees avab uuesti silmad aastal 1999, olles füüsiselt umbes 30-aastane. Vahepealne ligi seitsmekümneaastane interreegnum jääb talle olematuks ja suuresti hoomamatuks.

Selline on karkass, millele teose sisu toetub. Sama skeemi on ära kasutanud paljud põnevus- ja naljalood (mu nooruses jooksis kinos komöödiafilm «Hibernatus», kus samuti külmunud inimene ellu ärkas). Ent Vodolazkin on valinud teise tee. Teda huvitab see, mis toimub inimese sees, mõtetes.