Juhtkiri: hiigeleksperiment lastega üle ilma ja igas Eesti nurgas

Päeva karikatuur FOTO: Urmas Nemvalts Foto: Urmas Nemvalts

• Distantsõpe suurendab hariduslikku ebavõrdsust
• Tähtsaks saab õppima õppimine ja iseseisva töö oskus
• Distantsõpe vajab niihästi metoodikat kui kiiret internetti

Katkuajal ­peale sunnitud distants­õpe on nagu hiiglaslik välieksperiment või suurõppus, mis näitab meile kätte nii e-õpetamise head kui ka vead, ent üksiti ka võitjad ja kaotajad.

Katsuge kujutleda selle õpetaja näoilmet, kelle e-tunnis paistab õpilase selja tagant korterijooming – isa viskab koos sõpradega köögilaua ääres viina. Pessimistid muretsevadki ebavõrdsuse kasvamise pärast ja ütleksid Jeesuse sõnadega: «Sest kellel on, sellele antakse, ja kellel ei ole, sellelt võetakse seegi, mis ta arvab enesel olevat.» (Lk 8:18)

Optimistid räägivad, et lõpuks ometi on Eesti koolis digipööre toimunud. Mõni on lausa ülevoolavalt õnnelik, et väidetavalt liiga konservatiivsel koolisüsteemil ja õpetajatel pole praegu muud valikut kui muutuda, kõikvõimalikke e-õppe vahendeid ja mooduseid katsetada.

Lapsevanemad, nagu loete ka tänase lehe loost, on maadelnud viimased kaks kuud küsimusega, kuidas jagada iseenda aega ja motiveerida lapsi õppima. Haridusametnikud ütlevad seepeale, et ei isa ega ema peagi püüdma võtta õpetaja rolli. Ja haridusteadlased lisavad, et tähtis on jätta vastutus õppimise eest lapsele endale, vanemate ülesanne on tagada rahulik keskkond. Liiga lihtne pole see olukord kellelegi ja õppida tuleb kõigil käigu pealt.

Koolis määrab lapse aega koolikell ja õppimiseks on klassituba. Distantsõppe ajal tuleb tavalisest veel ilmekamalt välja, kui tähtsad on õppima õppimine, iseseisva töö oskused ja oma aja juhtimine. Samamoodi seegi, millist rolli mängivad individuaalsed erinevused.

Juhtmõte

Distantsõppe ajal tuleb tavalisest veel ilmekamalt välja, kui tähtsad on õppima õppimine, iseseisva töö oskused ja oma aja juhtimine.

Üldiselt öeldakse, et koolis kindla rutiini järgi käiv õppimine toetab lapsi. Nüüd nähakse, et on ka selliseid õpilasi, kelle tulemused on hoopis paranenud. Mõnel on vaja rohkem tunnustust väljastpoolt, teine leiab hea tunde ise vaikselt ülesannete kallal nohistades. Kui muidu saavad koolis särada suhtlemisaltid lapsed, siis karantiin on introvertide kuldaeg. Moraal on aga ilmselgelt see, et õppima õpetamine on A ja O.

Veel aastakümne eest räägiti digilõhest ainult ses mõttes, et eelise saavad need, kellel on ligipääs internetile ja paremad seadmed. Kui aga rikastes riikides, sh Eestis, said nutiseadmed kätte peaaegu kõik, hakkasid ilmnema üllatavad efektid. Kahjuks ei ole nii, et lihtsalt rohkem nende kasutamist teeb lapsi targemaks. Kui kunagi loodeti idealistlikult, et nutiseadmed aitavad nõrgema koduse taustaga lapsi paremale järjele, siis tegelikkuses läks asi pigem vastupidi. Küsimus on, mida sa nendega ette võtad: kui kõik teed on avatud, siis järelikult on võimalik ka lihtsalt aga surnuks lüüa.

Laiemalt puudutab see küsimus kogu koolisüsteemi. Praegu ­tulebki mõelda ja ka teaduslike ­meetoditega uurida, milliseid õppimise eesmärke me praeguste e-vahenditega saavutame ja millises suunas tuleb asju edasi arendada. Riigi asi on küsida ja rahastada sellist uurimistööd. Koolide ja vanemate ülesanne on aga toetada iga last, arvestades tema individuaalseid eripärasid.

Interneti kättesaadavuse ebavõrdsus on meil paraku aga endiselt ­olemas. Eesti riigi ja omavalitsuste auasi on lõpuks ometi lahendada see, et kiire internet jõuaks igale poole, kus meie inimesed elavad.