Gerda Märtens tegi oma teoses jääkarust kliimapagulase

Illustratsioon Gerda Märtensi raamatust «Virmalised». Foto: Gerda Märtens

Hiljuti ilmus kunstnik Gerda Märtensi esimene autoriraamat «Virmalised», mis räägib kliima soojenemisest jääkaru Joni seikluste kaudu. Et pisut selle tausta avada, esitasin talle mõned küsimused.

Virmaliste» valmimisloost rääkides – kumb oli varem, kas esmalt kangastusid vaimusilmas pildid või oli enne olemas fotograafist jääkaru rännaku lugu?

Kõigepealt oli lugu, pildimaailm kerkis silme ette selle kirjutamise ajal.

Milline pilt esimesena valmis sai? Milline pilt kõige paremini välja tuli?

Esimesena sündiski loo kõige esimene pilt – jääkaru Arktika päikesetõusu pildistamas. Seekord joonistasin loo sündmuste järjekorras, enam-vähem lineaarselt otsast lõpuni, sest üks pilt sõltus otseselt teisest. Tavaliselt meeldib mulle ajajoonel rohkem läbisegi joonistada, et tulemus oleks ühtlasem. Aga seekord elasin lisaks loo joonistamisele seda samal ajal kuidagi ka läbi.

Mu lemmikpilt ongi ilmselt Haapsalu majaga.

Kust tuli pealkiri? Loo sees virmalisi pole, ainult jääkaru jutus. Lõpulehekülg on aga suurejooneline vaade virmalistele. Kas selleks ajaks on maailmas tasakaal taastatud või on see unelmapilt? Valged lilled justkui vihjanuks lahenduse saabumisele. Kas virmalised on tasakaalu sümbol?

Virmalised on üks nendest imelistest asjadest, mis seostuvad jääkaru Jonil oma kodumaaga. Minu jaoks oli see eelkõige (kodu)igatsuse sümbol. Samas on see tohutult võimas vaatepilt, mis tuletab inimestele (või siis muinasjutus karudele) meelde, et loodus on suur ja vägev ning meie pisikesed haprad olendid. Loodus üllatab, loodus on imeline, võimas ja ka ohtlik.