Vanemapensioni eelnõu küll hilineb, aga vaatamata kriitikale see ikkagi tuleb. Tagajärjeks on aga see, et juba praegu defitsiidis olev Eesti pensionikindlustus langeb veel rohkem miinusesse.
Tellijale
Kallis vanemapension – mille arvelt?
10. jaanuar 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vanemapensioni eelnõu, mis nii Reformierakonna kui ka Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) lubaduste järgi pidi riigikogusse jõudma eelmise aasta sügisel ja eelmise aastanumbri sees ka vastu võetama, on venima jäänud.
Tõsi, tundub, et enamik vaidlusi on ära vaieldud ja asi on tõesti lõpusirgel, aga sellele vaatamata ei julge sotsiaalministeerium ka korduva küsimise peale välja pakkuda konkreetset tähtaega. Minister Hanno Pevkur ütleb lõpuks välja ajaraamid: «Lähema kolme kuu jooksul jõuab [vanemapensioni eelnõu] kindlasti riigikokku.»
Iseenesest ei ole eelnõu venimises midagi katastroofilist ja tähtaeg 1. jaanuar 2013, millal seadus kehtima hakkab, on endiselt jõus. (Meeldetuletuseks võib küll lisada, et kui IRL valimiskampaanias vanemapensioni mõttega välja tuli, siis lubati seda lausa 2012. aasta algusest maksma hakata.)
Tasub aga üle rõhutada, et kuigi poliitikud räägivad vanemapensionist 2013. aastal, siis tegelikult tuleb uus pensioniliik 2013. aastal ainult väiksemas osas ja alles kaks aastat hiljem hakatakse vanemapensioni maksma täies mahus. Põhjus on konkreetne: Eesti riigil ei ole varem lihtsalt raha.
Kes lõikab loorberid?
Vanemapensioni taustal hargneb ka väike poliitiline mäng, kes au ikkagi endale saab. Algselt oli Reformierakond ideele ju vastu.
Näiteks rahandusminister Jürgen Ligi kasutas vanemapensioni kohta kriitilist fraasi «kõigi rahanduslike tõdede eiramine». Vaevalt et ta on vahepeal ümber mõelnud, kuid ilmselt on Reformierakonna taktikud võtnud seisukoha, et kui vanemapension on niikuinii määratud tulema, siis võtame vähemalt (osa) au endale.
Reformierakonna poolt ongi vanemapensioni eestkõnelejateks tõusnud sotsiaalminister Pevkur ja riigikogu sotsiaalkomisjoni liige Remo Holsmer. Mõlema sõnavõttudes, kirjutistes, aga ka Reformierakonna pressiteadetes kordub motiiv: vanemapension täiendab vanemahüvitist (nn emapalka) – ilmne soov siduda vanemapension Reformierakonna lubatud vanemahüvitisega.
«Vanemapension ei ole vanemahüvitise jätk,» protesteerib selle peale aga riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Margus Tsahkna (IRL). «Need on erinevad asjad.»
Tsahkna ei taha samas tüli norida ja võtab diplomaatilise hoiaku: «Eks see poliittaktika on, et keegi ei saaks öelda «minu tehtud».»
Ka sotsiaalminister Pevkur rahustab: «Ei maksa näha tonti.» Kuid jätkab siiski pika selgitusega, miks vanemapension on ikkagi vanemahüvitise jätk...
Poliitikat kõrvale jättes on vanemapension enam-vähem sama, mis koalitsioonileppes paberile pandi. Seega, kui võtta arvesse tänased numbrid, siis enne 2013. aastat sündinud lapse vanem hakkab pensionile minnes saama ühe lapse pealt umbes 156 eurot, kahe lapse pealt 313 eurot ja nii edasi.
Näiteks kahe väikese lapse – kuueaastase poja ja üheaastase tütre – isa Kaarel Veike hakkaks saama aastas juurde 313,5 eurot vanemapensioni. Konstruktsioon on muidugi teoreetiline, sest kõigepealt tuleb mehel ja tema elukaaslasel kokku leppida, kumb neist hakkab tulevikus vanemapensioni saama.
Ja teiseks, konkreetne summa hakkab tulevikus kasvama vastavalt sellele, kuidas kasvab riiklik pension. Suurusjärk peaks jääma aga samaks: üks laps toob aastas juurde poole riikliku kuupensioni suuruse lisaraha.*
On see raha (ühe lapse pealt 156 eurot aastas) aga üldse oluline, on see piisav, kas mõjutab lapse saamise otsust? «Mitte mingil juhul,» vastab Veike.
Kusjuures mees ei räägi
ainult enda eest, nimelt haldab ta internetis lastevanemate foorumit www.nupsu.ee ja kuuleb nii kogu aeg, mida lapsevanemad tegelikult tahavad.
«Igapäevased mured on põhilised – mis maksavad mähkmed, kas söögiraha jätkub, kuidas leida raha laste jõulukingitusteks? Keegi ei räägi pensionist,» kirjeldab Veike. «Vanemapension kõlab isegi mõnitamisena – kannatage veel 40 aastat, siis saate natuke lisaraha.»
Kümnete tuhandete foorumikasutajate lugude taustal on tal ka konkreetne soovitus: «Kõige raskem aeg on siis, kui vanemahüvitise aeg lõpeb, see tähendab poolteist aastat pärast lapse sündi. Eriti keeruline on üksikvanematel, mis saab edasi? Kui vanemapensioniks mõeldud raha saaks suunata kuhugi sinna, oleks kasu palju-palju suurem.»
Kallis ja ebatõhus
Vastuväited ei kõla ainult internetifoorumites. Kui sotsiaalministeerium vanemapensioni eelnõu ette valmistas, siis saatis ta selle kooskõlastamiseks ja arvamuse saamiseks mitmetele organisatsioonidele. Ministeeriumid kooskõlastasid – selline on ju poliitiline kokkulepe –, aga eraorganisatsioonid, kellelt arvamust küsiti, vastasid rohkem või vähem negatiivselt.
Näiteks Eesti Kindlustusseltside Liidu juhatuse esimees Mart Jesse vastas kirjas sotsiaalministrile, et nemad eelnõu ei toeta ja et sellega edasiliikumine pole arukas. Jessel on palju põhjendusi, kuid põhiliselt rõhutab ta kaht asja: esiteks on vanemapensioni süsteem kallis, eriti kui arvestada, et Eesti pensionikindlustus on niikuinii miinuses, ja teiseks ei mõjuta vanemapension sündimuskäitumist.
Enam-vähem sama asja («kallis ja ebatõhus») rõhutab ka Ege Metsandi Eesti Fondihaldurite Liidust. Eesti Pangaliit oma ametlikku vastust sotsiaalministeeriumile ei saatnud, kuid selle tegevjuht Katrin Talihärm ütleb, et nende seisukoht ühtib fondihaldurite arvamusega.
Riigiasutuste poolt julgeb ainsana oma skepsist näidata rahandusministeerium. Minister Ligi küll kooskõlastas eelnõu, kuid kirjutas samas hoiatavalt: «Loobuda tuleks tema esitlemisest sündimust suurendava meetmena. /.../ Fiskaalse koormana üksi on vanemapension kallis meede.»
Vanemapension on tõesti kallis, 2015. aastal on selleks planeeritud ligi 40 miljonit eurot, aga mille arvelt, seda ei tea keegi.
Toetajad, näiteks riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Tsahkna, ütlevad, et majandus kasvab ja riigieelarve kasvab ning sealt see raha tulebki. Sotsiaalminister Pevkur küsib retooriliselt, et kui pensionikassa on praegu 100–200 miljoni euroga miinuses, mille arvelt siis see miinus kaetakse, ja vastab ise: «Eks riigieelarve muu raha arvelt.»
Formaalselt võib vastus olla korrektne, aga lõpuks on rahakott ikka ühine. Vanemapension suurendab pensionikassa defitsiiti ja tulgu selle katmine «muudest vahenditest» või lihtsalt majanduskasvust, mingid valdkonnad on lõpuks selle raha võrra vaesemad. Millised, eks tulevikus saame teada.
* Mõnevõrra ebamäärasem on süsteem pärast 2013. aastat sündinud laste jaoks. Nende vanematele hakkab riik kolme aasta jooksul II pensionsambasse maksma neli protsenti lisaraha arvestatuna Eesti keskmisest palgast. Millise vanemapensioni see tulevikus aga kaasa toob, seda pole võimalik välja arvutada. Ilmselt need, kes sünnitavad nooremalt, hakkavad saama suuremat vanemapensioni, sest kui võrrelda 20-aastaselt ja 30-aastaselt sünnitajat, siis on selge, et esimese puhul on riigipoolne täiendav II sambasse tehtud sissemakse saanud kümme aastat kauem tulu teenida kui teise puhul.