Tellijale
Epner Gert Raudsepast ⟩ Võitlus iseendaga
/nginx/o/2017/05/12/6655091t1hd249.png)
8. mai 2020, 23:58
/nginx/o/2020/05/08/13091728t1he241.jpg)
Üks näitlejaks olemise olulisi ideaale on tema absurdsus. Selle järgi ei saa näitleja kunagi valmis, iga lavalolekuga leiutab ta ennast uuesti ning lõplik küpsemine lükkub alati edasi. See ongi näitlejaks olemise tuum: olla pidevalt ebatäielik, seeläbi ka haaramatu ning defineerimatu. Olla lõplikust kohalejõudmisest alati ilma jäetud, hetkelised äratundmised ei suuda asendada üleüldist puudujääki, aplaus ei ole tema jaoks kinnitus valmissaamisest, vaid selle järjekordsest nihkumisest kättesaamatusse kaugusesse.
Aprilli viimasel päeval 50. sünnipäeva tähistanud Gert Raudsep on haruldane näitleja; miks, sellest kirjutab Eero Epner, juubilari mõttekaaslane NO99 päevilt.
Näitleja ei saa kunagi väita enese kohta midagi, millel oleks all lõplik tõepõhi. Ta on mõistetud ebamäärasusse ja laialivalguvusse, ammendavad selgitused valmistavad piina ning on talumatud ja enese tõsiselt võtmine lõpeb alati naeruväärsusega. Näitlejaks olemine ei ole saavutus, see on probleem. Ta ei vasta ühelegi küsimusele, vaid on ise küsimus. Ta ei ravi, õpeta ega jutlusta midagi, sest ta ise vajaks ravi. Parimal juhul suudab näitleja vaid lepitada meid meie puudujääkides, sest me tajume: me polegi üksi. Seda kõike siis, kui me räägime ideaalist.
