Martten Kaldvee: Sildarud meedia hambus

Martten Kaldvee, Foto: Konstantin Sednev

• Uudistepõuas kajastavad spordiküljed ka sportlaste eraelu
• Lugejate võitmise nimel astuvad väljaanded üle eetiliste piiride
• Postimees püüab oma kajastuses skandaalsest käsitlusest hoiduda

Praegusel koroonaajastul oleme ehk tihedamini sunnitud mõtlema ligimeste heaolule ja nende vaimsele tervisele. Isolatsioonis olemine võib mõjuda kõigile nii positiivselt kui ka negatiivselt, kuid selle mõju sõltub meie endi võimest uue olukorraga toime tulla. Selles situatsioonis ahmib ajakirjandusmaastik õhku, eriti spordis, kus justkui oleks kirjutada kõigest, ent samas mitte millestki.

Meie päästerõngaks olid varem igapäevased spordisündmused ja nende kajastamine. Täna oleme aga jõudnud niikaugele, et kajastame ­spordiga seotud inimeste eraelusid. Selleks et klikinälga vähendada ja digitellijaid juurde saada, on mõni väljaanne olnud valmis ka senised tõekspidamised ja moraalse kompassi sootuks kaotama.

Jah, siin räägime Sildarude traagilisest peretülist, millest kirjutamise ja võimendamisega on mõnes meediaportaalis ehk liiale mindud. Tekitab mõttekoha, kas kriminaalmenetlusest teavitamine ilma selgemaid fakte teadmata ei pane templit külge kõigile osalistele? Süütuse presumptsioon seisneb selles, et süüdi ei ole keegi, enne kui kohus on seda öelnud, ning kohut mõistab ainult kohus. Kuid ehk olulisim on see, kas ajakirjanduslik surve on viinud meid nii ­kaugele, et ühegi teema kajastamisel enam ­risti ette ei lööda, sest lugejad nõuavad ­seda?

PÄEVA KOMM

Kas ajakirjanduslik surve on meid viinud niikaugele, et ühegi teema kajastamisel enam risti ette ei lööda, sest lugejad nõuavad seda?

Sääraste olukordade ­tekkimisel seame paratamatult ohtu lapsed, kes enda kaitsmiseks on liiga noored. Meediakajastusele võib järgneda kooli­kius, depressioon, enesehävituslik eluviis jne. Riigikohus on kohtuasjas 3-2-1-18-13 leidnud, et alaealise eraelu on kõrgendatud kaitse all ja avalikkuse huvi ei õigusta üldjuhul ­lapse privaatsust kahjustavate andmete avaldamist.

Võime küll irooniliselt seda ­väita, kuid pigem on igaühe enda otsustada, kas antud juhtum ületas seda piiri või mitte. Postimehes oleme püüdnud teha valiku selliseid olukordi vältida, kuid peame tõdema, et ka meie kajastasime, et mitte rongist maha jääda. Selline see meediamaastik kahjuks on, kus hing müüakse enne, kui see endal üles leitakse. Selles loos peame lootma parimat, et need kaks tegijat pakuksid ka edaspidi meile unustamatuid spordihetki ja positiivseid emotsioone.