Mihkel Mutt: pandeemia heleroheline unistus

Mihkel Mutt. Foto: Sander Ilvest

Koroonakriis paneb ühiskonna end kokku võtma, kuid kliimakriis mitte, sest see ei ohusta otseselt meid endid, vaid alles tulevaid põlvkondi, kirjutab kolumnist Mihkel Mutt.

Pandeemia ning eriolukord panevad iseenesest otsima paralleele keskkonnakaitsega, aga toimuvast on tehtud täiesti vastandlikke järeldusi. Laias laastus on ühed on arvamisel, et Covid-19 on tugevdanud «roheliste» argumente ja üritust, teiste meelest, vastupidi, on näidanud kõrgeid karisid nende teel.

Kõigepealt – Greta Thunbergil oli õnne! Kui ta oleks oma tegevust alustanud aasta hiljem, oleks maailm olnud peagi viirusega nii hõivatud, et talle oleks paratamatult vähem tähelepanu jätkunud. Näeme ju praegu, kuidas teated Lähis-Idast ja mujalt pingekolletest leiavad koha uudistesaadete lõpus «ülejäänud uudiste» all.

Loomulikult on keskkonnaktivistid ise tajunud uue diskursuse totaalsust ja mõistetavalt pingutavad, et pildil püsida. Nende üks põhiargumente on, et pandeemia on demonstreerinud rahvusvahelise kogukonna suutlikkust ennast kokku võtta ja astuda otsustavaid samme. Just seda, mille puudumist nad on varem ette heitnud. Me suudame! Nad arvavad, et vastavat meelelaadi ja teotsemistõhusust võib alal hoida, ning kutsuvad üles jätkama samas vaimus, kui majandus hakkab taastuma. Siis oleks õige aeg teha ümberlülitus uuele energiale ning eluviisile laiemalt.