Vikerkaar loeb. Sang, mäng, äng
15. mai 2020, 16:00
/nginx/o/2020/05/15/13102606t1h7928.jpg)
Hiljutine kümnendivahetus inspireeris paari eelmisega võrreldes kaunis vähe refleksioone – ajakirjanduslikke kokkuvõtteid teistkümnendate vaimust, kultuurist, kunstist, kirjandusest. Võib-olla oli asi lehetoimetajate ja kriitikute mõttelaiskuses, kotkapilgu tuhmumises. Võib-olla selgepiirilist kümnendit polnudki. Võib-olla on kümnend muutunud ajateadvuse rütmi seisukohalt mõttetuks ühikuks. Pealegi on viimase kümnendi piirid ähmased: kui teistkümnendad algasid 2011, siis saaks kümme aastat täis ju alles tänavu, kas pole?
Siiski, näiteks Times Literary Supplement andis aasta lõpul tosina subjektiivse lühiesseega sissevaate lõppenud kümnendisse religiooni, hariduse, tele, teatri, kirjanduse jm vallas. Võib-olla üritab ülevaateid lähiajal ka Vikerkaar või mõni muu platvorm. Aga enne nendeni jõudmist pole üldsegi paha lehitseda Joel Sanga äsjast kirjatööde valikut.
Joel Sang on toimetanud Loomingut, Vikerkaart ning Keelt ja Kirjandust. Omal ajal täitis ta Sirbi keeleveerge. Ta on kirjutanud sadakond luuletust. Gottfried Benn väitis kunagi, et suurimadki lüürikud on jätnud endast ainult kuus kuni kaheksa täiuslikku luuletust, mille peale on kulunud 30–50 aastat «askeesi, kannatusi ja võitlust». Kui sõeluda välja viimase saja aasta eesti autorite luuletuste esiseitsmikud, võib Joel Sanga seitsmik tõusta täitsa kõrgele kohale.
Sanga parimad luuletused on lühikesed, kirka kujundiga, meeldejäävad. Neis on tasakaalus äng ja mäng (Rebekka Lotmani sõnul üks produktiivsemaid riimipaare). Äng jääb siiski peale. See on sedasorti äng, mis ajab tugevama tervisega mehi jooma, meeletusi tegema, seejärel põdema ja häbenema. Sang on romantik, aga seesugune, kes ei lase oma ängi vabalt välja jaurama. Kajar Pruul on teda nimetanud «oma haamriga Oksaks», viidates August Alle epigrammile, kuidas «Tuglas kabineti rahus / Oksa oksi maha tahus. / Tuli ette mädaoks / – stiilihaamer tegi: toks.» Sanga enesekriitikahaamer mädaokstele armu ei heida.
Ängile vastukaalu pakkuv mäng ei avaldu Sangal mingi kergemeelse lustakusena, vaid pigem karmidele mängureeglitele allutatud tegevusena. Äng aga ei lase Sangal mingite reeglistatud tegevustega pikemalt tegeleda – enne tuleb peale ennui, labasemalt öeldes tüdimus. Üks teine Sang ja teine August on kunagi kirjutanud epigrammi, mis algab: «Kui mõistlik kaotab harjund süva, / ta sellest veel ei tobune. / Tast saab veel tõikadele hüva / ja hoolas koormahobune.»
Humanitaarteaduslikku diskursusse tõlgituna tähendab see, et kui uurija spekulatiivne mõttelend ja üldistusvõime raugeb, võib ta leida endale tänuväärset rakendust positivistliku pedandina – teoreetikust saab empiirik, filosoofist saab filoloog. Aga salm jätkub: «Ma pole mõistlik...» Ka Joel Sang ei ole mõistlik – ta puistab oma keele- ja kirjandusalastes följetonides mõtteidusid, millest «hoolas koormahobune» võiks aretada välja terveid dissertatsioone ja teadusartikleid. Tõsijutt: akadeemilised juhendajad võiksid Sanga kirjutiste igalt leheküljelt leida probleeme ja teemasid, mida lasta lapsukestel magistritöödeks arendada.
Äsja ümmargust sünnipäeva tähistanud Sang on avaldanud kolm köidet arvustuslikke kirjatöid. «Päripidi vastukarva» (1987) kuulub kriitika klassikasse, kõrvuti Jürgensteini, Tuglase, Runneli jt eriilmeliste köidetega, ning väärib ülelugemist igal ajal. Seegi katab ühte kümnendit, ajavahemikku 1976–1986, mis vist tõesti moodustas selge kultuuriperioodi. Juba enne kommertsajakirjanduse sündi tõi Sang kriitikasse isikliku, lapidaarse ja följetonistliku stiili. Keerutamist, nämmutamist, udutamist ega ka täpsustamist ja eksplitseerimist selline stiil ei salli. Sang tsiteerib oma mentorit Henno Rajandit tsiteerimas Niels Bohri: iga midagi väärt teadushüpotees peaks olema baaridaamile viie minutiga selgitatav.
Nii ei sukeldu Sang kirjandusteoste tähenduskihte tõlgendama, küll aga reflekteerivad tema tekstid sageli kriitikutegevuse enese üle. Ta paigutab iga kultuurinähtuse laiade joontega tõmmatud suurde pilti: traditsioon ja novaatorlus, originaalsus ja jäljenduslikkus, sisu ja vorm, klassitsism ja romantism, luule ja proosa ning muidugi noored ja vanad, mehed ja naised ning ikka ja alati põlvkonnad-põlvkonnad. Kõigis kolmes kriitikaraamatus on populaarses vormis kõne all ka keeleküsimused.
Juba kümne aasta taguses kogumikus «Espresso» määratles Sang ennast «endise kriitikuna», kes pealekauba veel «põlvkondlikult piiratud». Sellegipoolest tabavad tema palakesed nüüdki nii mõndagi olulist punkti möödunud kümnendi vaimus.
Tema viimase kümnendi kirjatööde teemadeks on elu- ja kirjandusloolise dokumentatsiooni haldamatu voha; elu ja kunsti seosed; vana kinnisidee Eesti liitumisest Soomega; Eesti ajalookirjutus; postmodernism ja kultuurikatkestus; uussiirus, sotsiaalsus ja autorikujund luules; luule ja proosa ning vormilise ja vabavärsilise luule erinevused; naiskirjandus; usaldus päevakriitika soovituste vastu ning kirjastamine kui kutsumus.
Keelealased kirjatükid käsitlevad pärisnimesid ja nende kirjutust, võõrsõnade õigekirja ja hääldust, eufemisme ja poliitkorrektsust, osa- ja täissihitist muulaste ja noorte keeles, uudis- ja kolesõnu. Eriti just neis palades leidub ohtralt edasiarendamist väärivaid uide. Sanga keelekriitika esindab kuldset keskteed Kaplinski konservatiivse anarhismi ja mineviku hõlma vajuva koolmeisterliku ülenormeerimise vahel. Kirjutajatest on raamatus vaatluse all Vaino Vahing, Mati Unt, Viivi Luik, Jaan Kaplinski, Paul-Eerik Rummo, Jan Blomstedt, Pentti Saarikoski, Kivisildnik ja Tõnu Õnnepalu.
«Mäng versus äng» on eklektiline kooslus, milles töötatakse sageli ümber mitmeid tuttavaid kinnisideid. Sang pole endiselt mõistlik – ta vaevab küpseski eas pead elu mõtte üle ja leiab, et usulise pöördumise kõrval on ängile ainsaks alternatiiviks mäng. Sang on endiselt oma haamriga romantik – ta soovib, et elementide pime raev suubuks saledasse stroofi. Uue kümnendi taustal tõuseb reljeefselt esile ka see, milline maskuliinne privileeg on sangalik ängmäng kultuuris olnud – see romantiline ettekujutus Spiel’ist ja hingevalust, kirka põlemise ja enesedistsipliini dialektikast.
Joel Sang
«Mäng versus äng. Valik kirjatöid 2010–2020»
EKSA, 2020
216 lk
