René Vilbre: meie televisioon on maailmatasemel

René Vilbre süda kuulub filmikunstile, ent ta usub, et ka piisavalt suur teler ajab filmivaatamiseks asja ära. Foto: Tairo Lutter

René Vilbre tunnistab oma 50. sünnipäeval, mis oli pühapäeval, et tema tõeline armastus on filmikunst, televisioon on töö. Ta on Eestis publikurekordeid purustanud «Klassikokkutuleku» frantsiisifilmide režissöör, lavastanud 2002. aasta Tallinna Eurovisiooni, teinud ETVs filmisaateid ning olnud ETV pearežissöör, aga teinud ka auhinnatud reklaame ning koos Kreisiraadio trupiga nalju, millele tänapäeval üsna viltu vaadataks.

Kus on teie tõeline armastus, kas filmis või teles?

Film on armastus, tele on töö. See on ju selge!

Film on ka hobi, sest Eestis ei saa olla elukutseline filmirežissöör. Siin on Eesti ja maailma vahe väga suur, sest seal on võimalik filmirežissöörina ära elada. Eestis mitte, isegi kui teed ühe filmi üle kahe aasta.

Kõik teavad, et kõige vähem tasustatud inimene filmigrupis on režissöör, sest tema töötab filmiga kaks kuni kümme aastat. Näitlejad, operaatorid ja valgustajad tulevad peale kuuks-paariks ning saavad umbes sama raha või natuke rohkem kui režissöör. Kui režissööri tasu selle aja peale ära jagada, siis tuleb päevatasuks mingi 3.15 või nii päevas. Ka keskmine koristaja saab rohkem.

On see hea või halb, et kõvad kinotegijad lähevad nüüd väikese ekraani formaate tegema?.

Küsimus on selles, kui väike see ekraan on. Kui sul on kodus meeter korda kaks ekraan, siis tekib sama elamus, mis kinos. Käimas on introvertide võidukäik, kes ei armasta täis kinosaalis külg külje kõrval istuda – nüüd saab paari-kolmekesi oma kodus nautida. Minu meelest on see tore trend, sest hästi paljud vanad ja uued tegijad saavad proovida kätt sootuks uutes formaatides. Kui Hollywoodi peavoolukino nõudis hästi konkreetseid lugusid hästi konkreetses vormis, siis tänu Netflixile näeme palju mitmesugust ja mitmes keeles kino.