Terras usub, et ELi eelarvega tuleb kaklust kõvasti

Riho Terras europarlamendi täiskogul sõna võtmas. Foto: Euroopa Parlament

• Külma sõja ajal korras hoitud taristu on nüüd unarusse jäänud.
• Kaitseraha ELi eelarves hoidmine on ka tööstuse taaskäivitamise huvides.
• Epideemiaid oli 20. sajandil korduvalt, aga need ei toonud majanduskriisi.
• EL peaks Hiina osas tugevamalt jala maha panema, mitte pugema.

Isamaa eurosaadik Riho Terras pole Eestis käinud kaks kuud: tema elu kulgeb Haagis asuva kodu ja Brüsselis asuva töökoha vahel.

Kuigi teoorias on võimalik ka kaughääletus kodukontorist, on Terras siiski füüsiliselt Brüsselisse läinud.

Tema sõnul on nii kõige mugavam, sest europarlamendi kaughääletussüsteem nägi ette, et ta trükib hääletussedeli välja, täidab selle ja saadab siis «faksiga» tagasi. Hiljem lepiti, et paljudel 21. sajandi inimestel pole kodus faksi, mistap nad võivad oma hääletussedelist pilti teha ja selle Brüsselisse saata. Et Terrasel pole kodus ka printerit, on ta istungjärkudel ise kohal käinud.

«Mul on selles mõttes ka parem, et saan suhelda. Meil on fraktsioonist päris palju inimesi kohal,» lisab Terras. Isamaa esindaja sõnul ta europarlamendi majas kohal käimises suurt turvariski ei näe, sest saadikud jälgivad suure osa ajast istungit oma kabinettidest ja saalis käivad vaid sõna võtmas. Inimesed kannavad näomaske ja pindu puhastatakse pidevalt.

Valdkonnad on erinevad, keegi teeb Pomeroli veinist samakat, teine peab oma piimast tehtud juustu kuhugi ladustama ja ei saa seda restoranidele müüa, aga põllumehed saavad pihta.

Postimehele antud intervjuus rääkis Terras aga praegu jätkuvalt Euroopa Komisjonis ettevalmistamisel olevast ELi eelarvest aastateks 2021-2027 ning kaitsekulutuste osast selle sees.

- Milleks meil üldse on vaja ELi sõjalist tiiba ja milleks meil seda ei ole vaja?

Päris kindlasti on oluline kohe öelda, et igasugused jutud Euroopa armeest on ainult asendustegevus. Nii püütakse võib-olla tähelepanu, aga reaalsusega sellel mingit otsest seost ei ole.

Viimastel aastatel on olnud teemaks, kuidas Euroopa riikide ressursse paremini ära kasutada, sest kaitsesektoris on väga piiratud ressurss ja riigid ei taha sinna väga palju investeerida.

Euroopa enda kaitsetööstusi tuleb toetada täiesti jõhkralt, mitte mingist vabast turust rääkides, samadel põhimõtetel nagu teised suured – Venemaa, Ameerika Ühendriigid. Oma turgu tuleb kaitsta ja kasutada efektiivselt neid väikseid vahendeid, mis meil praegu on.

Need arengud on olnud õigesuunalised. Eesti väikese riigina sealt muidugi väga palju ei oota, aga siiski on mõistlik olla suurte projektide juures olemas.

PESCOks nimetatud koostööformaat (alaline struktureeritud koostöö, toim) ongi just selleks, et leida riike, kes omavahel tahavad mingites valdkondades koostööd teha, peamiselt võimete arendamiseks. Kaitsevõimete väljaarendamine koos teiste Euroopa riikidega on väga oluline.

Sõjaline mobiilsus on üks osa riikidevahelisest koostööprojektist. Sõjalise liikumisvõime parandamise projekt on defineeritud ka NATO poolt kui Euroopa piirkonnas väga oluline ning ka ELi ja NATO kaitsekoostöö formaadis asi, millega tuleks pingutada. Eestile on sellest kindlasti kasu.

Esiteks räägitakse sõjalise mobiilsuse all sellest, kuidas kõrvaldada erinevad juriidilised tõkked. Viimastel aastatel oleme näinud, kui keeruline on saavutada vägede liikumist näiteks Saksamaalt Eestisse, kui palju see aega võtab ja kui palju on erinevaid piiranguid.

Külma sõja ajal oli kõik liikumine kokku lepitud kuni Saksamaad lõhestanud piirini. Normid ja piirangud küll olid, aga olid teatud mehhanismid, kuidas neist kiiresti loobuda.

Pärast külma sõda ei ole sellega keegi tegelenud. Täna on NATO palju ida poole laienenud ja bürokraatlik raamistik on täiesti teine. Rääkimata sellest, et isegi raudtee laius idapoolsetes riikides muutub.

Infrastruktuuri ehitamisel sõjalise liikumise võimaluste tagamine maksab raha. Ja seda raha riikidel oma käest võtta ei ole. ELis oli plaanitud sõjalise mobiilsuse eelarverealt selle rahastamine, kui on vaja lisavahendeid, et mingi sild või tee oleks sõjaliselt kasutatav.

- ELi puhul räägitakse standardite kehtestamisest. Lääne-Euroopal on ka külma sõja kogemus, et teed ja sillad peavad kandma. Kas siis Euroopa standardites pole automaatselt sees, et suurem tee peaks suutma kanda ka teatud sõjatehnikat?

See ei ole olnud fookuses. See oli rohkem ikkagi NATO riikide kokkulepe, mitte ELi oma. EL oleks hea mehhanism seda teemat üle võtma. See standard peaks olema NATO oma NATO vägede liikumiseks. ELil võiks olla nii huvi omaenda riikide vägesid liigutada kui ka paremat infrastruktuuri omada.

- Juba Eesti eesistumise ajal 2017. aastal räägiti PESCOst päris palju. Kui kaugele juttudest edasi on jõutud?

Enamus kaitsefondi asjadest on pidurdunud, edasi lükkunud, ega ole veel saanud otsuseid. Seal on need otsused väga aeglased tulema ja mismoodi koroonakriis seda mõjutab, ei tea veel üldse.

Kuigi eeldan, et kaitsefondi küsimused on Prantsusmaale kui riigile väga olulised ja seetõttu prantslased veavad seda rasket koormat edasi ja üritavad neid asju sees hoida ka järgmises mitme-aastases eelarveraamistikus.

Riho Terras europarlamendi täiskogul sõna võtmas. Foto: Euroopa Parlament.

- Üks prantslastega seotud asju oli see, et nad olid küll huvitatud kaitsefondist, aga kippusid samal ajal tahtma, et kolmandad riigid hoitakse eemal. Samal ajal on britid varsti kolmas riik, USA on kolmas riik, kellega paljud koostööd teevad. Võib-olla on parem, kui seda tüliõuna üldse poleks?

Eks see on muna ja kana küsimus.

Kui Euroopa tahab midagi päris ise teha, siis peab ju mingeid piiranguid seadma. Kolmandate riikide osalus peab olema võimalik, aga mitte määrav või muutev faktor – kaasata võib, aga nad peavad olema ikkagi Euroopale suunatud asjad.

Üks ettevõte, keda on keeruline nimetada Ameerika firmaks, on General Dynamics Land Systems, mis on Hispaania, Itaalia, Šveitsi, Saksa endiste võtmeettevõtete konglomeraat – ta on küll General Dynamicsi oma, aga kogu tema tegevus ja mõtlemine on suunatud Euroopa turule. Sellise ettevõtete osalus peaks minu hinnangul lubatud olema.

Seda piiri on väga raske tõmmata. Eks mingid reeglid peavad paigas olema.

- Üks küsimus on EList kaitseprojektidele lisaraha leidmine. Aga äkki oleks alguspunktiks hea juba kokkulepe, et Euroopa-siseselt ei konkureerita nii palju? Klassikaline näide on, et kui ameeriklased teevad ühes kohas hävitajaid, siis Euroopas valmib neid mitmes erinevas riigis.

Hävitajad võib-olla väga hea näide ei olegi, seal on isegi hästi läinud, riigid on üritanud mingit koostööd teha – Eurofighter on üks nendest näidetest. Aga just väiksemate asjade juures nagu soomusmasinad on seda ikka juhtunud, eriti näiteks tankiarendustes, et mingi väike konkurents on.

Võib-olla on koostöö tegemine ja omavahel kokku leppimine sama asi – Euroopa koostööplaanide raames ongi siin sakslased ja prantslased otsustanud ühist tanki arendama hakata jne. Ehk natuke vähemaks läheks neid erinevaid ettevõtteid.

Euroopa on aastakümneid rääkinud, kuidas on vaja teha vähem, aga rohkem. Mäletan, et [endine kaitseministeeriumi] kantsler Jonatan Vseviov ütles ikka väljendite kohta nagu «pooling and sharing» ja «smart defence» (otsetõlkes «kokkupanek ja jagamine» ja «tark kaitse», mis olid vastavalt ELis ja NATOs kümnend tagasi lipulauseteks, mille all kutsuti kaitsekuludelt kokku hoidvaid riike koostööd tegema, toim), et kui teha vähem, aga rohkem, saaks ju mitte millegagi teha kõike. Vähem, aga rohkem ei ole võimalik teha. On võib-olla võimalik sama raha eest efektiivsemalt võimeid saavutada ja selle pärast koostöö ongi oluline.

- Kui vaatame praegu, mis järgmises ELi mitme-aastases eelarves seista võiks, siis kuivõrd lootusrikas see tundub kaitsesektori perspektiivist?

Sellest eelarveraamistikust ei tea me mitte midagi. Euroopa Komisjon on väga vilunult hoidnud seda vaka all. Kord lubati seda ettepanekut 6. maiks, siis 20. maiks, nüüd juba räägitakse 27. maist. See on Euroopa Parlamendis väga tõsise debati teema: kuidas me peame kinnitama midagi, millest meile üldse ei räägita.

Jutud, kuidas sõjaline mobiilsus välja on sealt visatud, ei pruugi üldse tõele vastata, sest need on ainult kuulujutud. On olnud kuulda, et 6,5 miljardist eurost sai vahepeal 2,5 miljardit ning siis mingisuguses ettepanekus olid kaitsele mõeldud summad täiesti välja visatud.

See kindlasti ei ole hea, et teeme mingeid plaane ja, kui on kriisiaeg, viskame just julgeolekuteemalised plaanid välja. See ei ole mõistlik. Saan aru, et raha on vähe, tuleb kokku hoida, aga kui teema päris välja visata, on see meeletu töö samu asju tagasi saada.

USA sõjavägi Baierimaal õppustel. Foto: Julian Temblador / Scanpix

- Kui on vaja kaitsta nii kaitsefondi kui sõjalist mobiilsust, siis millise argumendi te tooksite neile, kes ei muretse nii väga n-ö kõva julgeoleku pärast ning tahaksid selle kõik ühiseelarvest välja kärpida ja majanduse kuidagi teisiti käima tõmmata?

Eks julgeolekusse investeerimise puhul on ikka toodud võrdlust, et see on nagu kindlustuspoliis. Sellest enne ei mõtle, kui su maja on maha põlenud või oled autoga vastu seina sõitnud.

Sõjalisse mobiilsusse investeerimine tugevdab oluliselt ka Euroopat ühendavat infrastruktuuri – neid põhiteid, mis n-ö perifeeriat keskusega ühendavad. Selle tugevdamine peaks olema nii keskuste kui perifeeria huvides.

Kaitsevaldkonda investeerimise osas tuleb meeles pidada, et ka see on tööstus ning seal töötavad inimesed ka tööturul ja ka nemad põdesid koroonat ega pääsenud tööle. See toetaks ja kiirendaks tööstustegevuse taastumist ning annaks väga paljudele Euroopa inimestele tööd.

- Kui palju võib Rail Balticu puhul tuua julgeolekuargumendi?

Kindlasti on väga hea, kui Rail Balticuga on võimalik transportida ka sõjalisi kaupu. Praegu on see väga keeruline.

See ei saa aga olla põhiline ja ainuke argument, põhiargument peaks ikkagi olema majanduslik efektiivsus ja regionaalne ühendamine, mis kindlasti on olemas.

- Muidu ikka peate Rail Balticut põhjendatuks?

Jah.

- Mis on tuleviku-eelarve puhul veel kohad, millele mõtlete ja mille eest olete valmis seisma?

Esialgu on oluline see, kust majanduse taastamise raha võetakse. Enne koroonakriisi oli ju põhivaidlus, et n-ö kitsid riigid tahtsid hoida riikide osamakset võimalikult madalal suhtes ühenduse SKTsse. Täna on Euroopa SKT erinevatel andmetel kuni 40 protsenti langenud, mistõttu see summa läheks veel väiksemaks.

Samas kui tahta püstitatud eesmärke – rohelepet, Euroopa digitaliseerimist – edasi ajada, peab ju seda taastumist kuidagi muud moodi rahastatama. Nüüd arutatakse, mis see rahastamise meetod võiks olla.

See võiks olla n-ö ELi poolt tagatud laen. Mitme-aastases eelarves soovitakse raha panna lisaks juurde laenuna, mida komisjon võib võtta europarlamenti kaasamata – sellega jäetaks Euroopa parlament suhteliselt suure summa üle otsustamise juurest välja.

Laenuraha puhul käib tüli, kas anda seda riikidele toetuste või laenudena ning kas see laen tuleb tagasi maksta. Mina olen seisukohal, et laenu võttes tuleb laen alati tagasi maksta.

See joon läheb väga põhja-lõuna teljelt. Aga on oluline, et see raha ei tohi minna teatud riikide juba enne koroonat eksisteerinud suhteliselt suurte eelarveaukude toppimiseks, vaid kui ta tuleb, peab ta tõesti olema suunatud õigesse kohta õigel eesmärgil ja seda peaks auditeerima.

Täna on kõige olulisem, et võtta maha suur bürokraatia juba olemasolevat raha juurest, mis on olemas näiteks põllumeeste toetamiseks, ja teha võimalikult kiiresti väljamakseid.

Just põllumajandus on see, kes praegu väga palju pihta saab. See on universaalne. Valdkonnad on erinevad, keegi teeb Pomeroli veinist samakat, teine peab oma piimast tehtud juustu kuhugi ladustama ja ei saa seda restoranidele müüa, aga põllumehed saavad pihta.

Ja järgmine asi on väikese ja keskmise suurusega ettevõtete toetamine – nemad on need, kes kõige rohkem pihta saavad, nende toetusele peab olema eriline tähelepanu ja seda me oleme ka europarlamendi tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjonis väga tähelepanelikult jälginud.

Aga see kõik on teoreetiline aruelu, sest Euroopa Komisjon ei ole oma ettepanekut teinud. Euroopa Parlament otsustas eelmisel nädalal, et kui see ettepanek ei sobi, siis on parlament valmis kasutama oma õigust seda mitte kinnitada.

- Ma just mõtlen, et kas see tuleviku-eelarve ei hakka mingist hetkest muutuma väga tugevaks läbisurumiseks, sest aeg tiksub?

Sellepärast ongi vastu võetud üleminekuresolutsioonid, et näiteks põllumehed vahepeal raha ei kaotaks.

Aga, jah, kaklust tuleb kõvasti, sest raha on vähe ja kusagilt juurde ei tule. Minu loominguline hinnang on, et eks see mitme-aastane eelarveraamistik kuhugi 1,08 peale (ELi SKTst, toim) kokku lepitakse ja siis tulevad laenud, et meie majandust taastada.

Kusjuures riigid on väga erinevalt käitunud oma majandusega. Seetõttu tuleb neid ka erinevalt kohelda.

- Kas te seda ei pelga, et tuleb taas ohtlikke pingeid Põhja- ja Lõuna-Euroopa vahel, mida võib-olla ka kolmandad riigid ekspluateerida üritavad?

See tüli tuli pigem päris koroonakriisi alguses, kus ELi ühised sõnumid jätsid kõvasti soovida ja mitte ainult sõnumid, vaid ka tegevused. Kui tegevused lõpuks käima läksid, on nad tegelikult olnud väga hästi suunatud ja lõpuks ikkagi väga palju majandusi aitavad.

Sõnumeid on aga ikkagi vähevõitu, Hispaanias-Itaalias on väga suur n-ö Euroopa-vastane meeleolu. Aga see tekkis ka seepärast, et nende riikide enda liidrid süüdistasid kõigis pahedes ELi.

Praegu on üle Euroopa eraldatud kolm triljonit eurot toetusraha koroonaviirusega tegelemiseks.

EL peab aru saama, et kriisideks valmis olamine tähendab pidevat monitooringut ehk mingisugused otsused peavad olema sabakonti sisse treenitud. Seda ei olnud.

Me oleme võimelised Malis puusalt laskma, kui mingi kriis tekib, sest seda jälgitakse kogu aeg, aga enda kriise siin ei jälgita ja seetõttu maga fundamentaalselt mahati esimesed hetked. Mis tekitas piirijärjekorrad, kaubajärjekorrad, igaüks jooksis oma piire sulgema jne. Instinktid hakkasid tööle väga kiiresti. Aga vaikselt kõik hakkab laabuma.

Praegu on ELil kõige suurem roll, sest meditsiinikriis loodetavasti vaikselt laheneb, aga majanduskriis on ka olemas ja tulemas ning selle lahendamiseks on kõige parem EL.

Sellised sarnased epideemiad on olnud iga natukese aja tagant. Gripilained aastatel 1918, 1930, 1958. 1968. aastal suri üle maailma miljoneid inimesi Hongkongi grippi, mis põhiliselt puudutas üle 65-aastaseid inimesi, oli sama koha pealt pärit ja enam-vähem samasuguse tüvega.

Aga siis lihtsalt ajakirjanikud või presidendid ei saanud sellest kohe säutsu teha. Võib-olla me oleme suutnud suurt suremust ära hoida, sest me infomeerime inimesi ja tegeleme koroonaviirusega, aga see ei ole midagi erakorralist. Samas eelmistel kordadel majanduskriisi haiguspuhangust ei tekkinud.

Euroopa Rahvapartei fraktsiooni juht Manfred Weber. Foto: Frank Hoermann / Scanpix

- Seoses majanduskriisiga tegi teie fraktsiooni esimees Manfred Weber sel nädalal avalduse, et tuleb vaadata, et hiinlased Euroopat üles ei ostaks. Kui tõsine see probleem praegu paistab?

Ma arvan, et selle probleemiga on juba päris paljud suured ettevõtted kokku puutunud. Hiinlased on viimastel aastatel pannud näiteks väga palju energiat maailma lennundusturu ülevõtmisse. Kuni selleni, et laenatakse riikidele lennukeid ja öeldakse, et tagasi maksma võite hakata 25 aasta pärast. Seda nad teevad ja selle vastu peab EL väga ühtselt seisma.

EL peaks tugevamalt jala maha panema, mitte pugema Hiinale, nagu siin mõni aeg tagasi, kui tsenseerisid omaenda dokumenti eesmärgiga Hiinale meeldida. See ei saa ELile kasulik olla ei täna ega homme.