Kümme küsimust eestlasest euroametnikule: Malle Kuuler

Malle Kuuler Brüsseli Moedisaini Akadeemia lõpuaktusel. Foto: Erakogu

Eurosaadiku assistendina töötav Malle Kuuler jäi siis, kui koroonakriisi tõttu piirid lukku löödi, Brüsseli asemel Eestisse.
 

Nüüd on ta veebikohtumiste varjus heegeldanud endale täisgarderoobi - sealhulgas isegi krooni - ning ootab huviga, mis saab, kui kriisi järel on mõistetud, et tegelikult ei peagi koosolekuteks aiva ühte ruumi kogunema.

1. Mida ja kus te õppinud olete?

Tallinna Pedagoogilise Seminari sotsiaaltöö eriala lõpetasin aastal 2000 ja suundusin kohe tööle sotsiaalministeeriumisse hoolekande osakonda riiklike hoolekandeprogrammide projektijuhiks.

Mul oli õnnelik ajastus, see oli enne ELiga liitumist, sellel ajal tehti kandidaatriikide ametnikele palju ELi-teemalisi koolitusi.

Kohe 2001. aastal läbisin Haagis The Netherlands Institute of International Relations Clingendaeli Euroopa õpingute programmi «ELi sotsiaal- ja tööhõive küsimused». Samas instituudis õnnestus mul õppida ka hiljem, 2006. aastal kursusel «Kuidas tegutseda Brüsselis» ja 2008. aastal kursusel «Koalitsiooni ehitamine Euroopas».

2007. aastal õppisin Iirimaal Dublinis Iiri välisministeeriumis kursusel «Kuidas tegutseda Brüsselis» ning 2010. aastal õppisin Brüsseli rahvusvahelises protokolli ja diplomaatia koolis kursusel «ELi protokoll ja diplomaatia». 2012. aastal õppisin Roomas Luiss School of Governmentis parlamentaarset demokraatiat Euroopas.  

Koroonakriisi alguses entusiastlikult arvasin, et külastan virtuaalselt ka põnevaid muuseumeid või näituseid, aga ei, oma silm on ikka kuningas, tahan kohapeal käia ja näha oma silmaga.

2. Mis ajal ja miks te otsustasite minna ELi tööle?

Igaüks on oma valikute summa.

Sotsiaalministeeriumi ametnikuna Brüsselis komitoloogia ja nõukogu töögruppides osalemine oli väga põnev, tahtsin «suuremat pilti» näha.

Aastal 2001 Hollandis koolitusel osalemisel viidi meid ka Brüsseliga tutvuma, siis vist väike unistus sisse jäi, aga see tundus ikka täiesti ulme. Eesti liitus ju ELiga alles 2004. aastal, kolm aastat enne seda tundus see kõik nii võimatu.

Kord Brüsseli lähetuselt tagasi tulles selle mõtte ka kõva häälega õhku viskasin, kolleeg kommenteeris, et ma ei saaks, kuna ilmselt jääksin inglise keelega hätta. Mäletan, et inglise keele kursustele minek oli täiesti teadlik valik ELi suunas. Tunnetasin, et keskkooli inglise keelele oli vaja juurde julgust ja praktikat.

3. Kui raske on saada euroametnikuks?

Meenuvad kohe kaks head juhendit.

Esimene on Arabella filmist dialoog teemal, kuidas saada näitlejaks, kus omavahel rääkisid tüdruk ja näitlejanna, tõlgiks oli vahel tsirkusedirektor. Tüdruk küsis, kuidas saada näitlejaks.

Temperamentne, teist keelt kõnelev, kirjudes riietes näitlejanna selgitas käte ja jalgadega elavalt vehkides pikalt ja põhjalikult.

Tõlgist tsirkuse direktor võttis lühidalt kokku, et nõidade tantsu peab selgeks saama. Tüdruk küsis elavalt, sära silmis, et kas siis saabki näitlejaks ja direktor ohkas raskelt ja sügavalt «Jah, siis saabki näitlejaks.»

Teine oli mesilaste elust multifilm, kus mesilased esitasid tantsuga teistele mesilastele infot, kust head mett saada. Võhikust herilased vaatasid pealt, aru saamata, mis toimub, neil vahendajaks tõlki ei olnud, ja siis tahtsid ise lihtsalt tantsida ja oma võhiklikkuses juhatasid kogemata oma tantsuga mesilased kiviklibusse, mett ei kuskil.

Kokkuvõte, pead õige tõlgi leidma või tantsimise selgeks õppima, aga vot milline see õige tants sinule on, siin on valikuid.

Euroametnikud ei ole ainult juristid ja tõlgid ja Euroopa Parlamendi liikmed või volinikud, on ka IT-töötajad, assistendid, raamatupidajad, personali osakonna töötajad, kujundajad, uurimuse osakonna analüütikud, trükiosakonna tehnikud - kõikide tants on erinev. epso.europa.eu - sellel kodulehel on ELi töökuulutused, saab kandideerida, testide läbimiseks on koolitused ja kursused. 

4. Mis ameteid te enne pidanud olete?

Mul on olnud õnn töötada uute ja muutusi toovate teemadega läbi erinevate töökohtade.

Ülikooli ajal töötasin haridusministeeriumis õppurite sotsiaalsete toetuste kontseptsiooni projektijuhina. Valmistasime ette õppetoetuste seadust, mille põhisisuks oli uue õigusliku aluse loomine õppurite sotsiaalsetele garantiidele.

Peale ülikooli läksin tööle sotsiaalministeeriumisse hoolekande osakonda; kui olin läbinud ELi teemalise koolituse Hollandis, liikusin eurokoordinatsiooni ja välissuhete osakonna peaspetsialistiks.

Olen südamest tänulik vanematele kolleegidele usalduse eest, et tookord anti EL teemad noorematele möllata. Me tegime kõike kirega, olid meeletult huvitavad ajad.

Osalesin sotsiaalministeeriumi esindajana ministeeriumide vahelise EL töö koordineerimiseks loodud Kõrgemate Ametnike Nõukogu (KAN) iganädalastel koosolekutel. KANi peamisteks ülesanneteks oli Eesti liitumiseelse strateegia kujundamine, konkreetsete meetmete kavandamine strateegia täitmiseks, valitsuse tegevuskava koostamine, konkreetsete ettepanekute väljatöötamine ELiga liitumise küsimustes ühtse poliitika kujundamiseks.

Sostiaalministeeriumist kutsuti mind tööle riigikogusse ELi asjade komisjoni sotsiaalministeeriumi ja justiitsministeeriumi valdkonna nõunikuks.

2008. aastal suundusin tööle Brüsselisse riigikogu esindajana Euroopa Parlamenti. Jälle kord oli mul võimalus kaasa lüüa millegi uue väljatöötamisel. See oli Lissaboni lepingu eelne läbirääkimiste periood, kus rahvusparlamendid said ELiidu otsustusprotsessis subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse tööriistad.

Praegu töötan Euroopa Parlamendi liikme assistentina.

5. Milles seisneb teie praegune töö?

Täpseim ja lühidaim kirjeldus minu töö sisu kohta inglise keeles on «making things happen» (e.k asjade toimuma panemine, toim). 

«Millega tasakaalustate euroametniku elu?» Ise mõtlesin küsimuse välja, et ei jääks muljet, euroametnikust kui kuivikutest, sest millegipärast on euroametnikest kuvand, kui hirmus igavatest inimestest. Näed, isegi ajakirjanik ei küsinud midagi ametniku elu kohta.

Töövälisel ajal olen purjetaja, tulihingeline crossfit'i fänn ning heegeldatud kottide ja kleitide disainer.

Lisaks ELi teemadele õppisin Eestis kaugõppes väikelaevajuhiks ja tegin ka purjeka kapteni paberid Türgis. Olen Euroopa Komisjoni purjeklubi liige ja Turkish International Sailing Clubi korralduskomitee liige, seal vastutan ürituste ja koolituste korraldamise eest.

Töö kõrvalt õppisin ka Brüsselis Moedisaini Akadeemias luksuskaupade brändingut ja heegeldan hobikorras. Nüüd koroona ajal tegin videokoosolekute ajal kaamera vaateväljast väljas laua all heegeldades valmis jaki, seeliku, bareti, pluusi ja ka krooni, noh, et lõbusam oleks.

Oma suurt lugemiskirge täiendan rõõmuga raamatuklubi liikmena. Sõbrad mõnikord ütlevad, et minu 24 tundi on pikemad, kui nende omad. Mulle meeldib mõtestatud tegevus, aga minu päevakavasse on sisse planeeritud ka natuke niisama pikutamist ja mõnulemist.

6. Kuidas on koroonakriis teie töö- ja elukorraldust muutnud?

Juhtusin märtsi alguses Eestis olema, kui riigipiirid lukku pandi ja reisida ei olnud enam võimalik, nii jäin Eestisse ja igapäevaselt teen kodukontorist kaugtööd. Ja nagu juba eelmisele küsimusele vastates ka mainisin, pikkade videokoosolekute ajal heegeldan salaja laua all.

Muud suurt muutust ei olegi, lepin olukorraga, et hetkel on nii ja ei ole teisiti.

Ma olen juhindunud põhimõttest, et head kriisi ei saa raisku lasta. Pigem ootan põnevusega, mida ja kuidas muudetakse töö tegemisel ja elukorraldusel peale koroonakriisi, on aru saadud, et kõik inimesed ei pea kogu aeg kokku kogunema ühte suurde hoonesse või ruumi, et koosolekuid pidada ja otsuseid teha, saab ka teisiti. Aga kuidas täpsemalt? Uued ja alternatiivsed lahendused, mis on hetkel ajutiselt kasutusele võetud võivad tegelikult väga kasulikuks osutuda tulevikus.

Elame, paistab.

7. Mis on teie suurim avastus seoses koroonakriisis muutunud elukorraldusega?

Selgus, et mulle ikka üldse ei meeldi pikalt ekraani ees istuda, see väsitab, paneb pea valutama. Olen varem mõeldnud, et võtaks mõne videokoolituse, aga nüüd olen selle mõtte maha matnud ja ootan, millal avatakse koolitusvõimalused, et midagi uut ja põnevat õppida, aga mitte ekraani vahendusel.

Koroonakriisi alguses entusiastlikult arvasin, et külastan virtuaalselt ka põnevaid muuseumeid või näituseid, aga ei, oma silm on ikka kuningas, tahan kohapeal käia ja näha oma silmaga. Ekraani vahendusel tundub ikkagi mitte päris see...

Nii kui tööpäeva lõpetan torman toast välja, et kodulinnaga tutvuda ja jalutada, jalutada, jalutada. Liikumise vajadus on meeletu.

8. Mis on teie kõige suurem mure seoses koroonakriisiga?

Ema ja isa tervise hoidmine on mureallikaks olnud. Kõrvalt olen murelikult vaadanud ka oma 17-aastase poja kaugõpet.

Aga muidu ma muretsemise peale palju energiat ei raiska. Kui on miskit muuta vaja, siis muudan, kui muuta ei saa, mis ma ikka muretsen. Muretsemine on nagu kiiktooliga kiikumine, kuhugi ei jõua, tammud ikka ühe koha peal.

9. Nimetage kolm Eesti asja, millest te Brüsselis enim puudust tunneksite?

Praegu koroona ajal Brüsselis olles oleksin kõige rohkem puudust tundnud Eesti sõpradest, merest ja metsavaikusest.

10. Nimetage kolm Brüsseli asja, millest te Eestis elades enim puudust tunnete?

Paegu koroona ajal Eestis olles olen puudust tundund kell 7.00 hommikustest crossfit'i trennidest oma tiimiga, purjetamisest ja sinimerekarpidest.

Aga olen teinud hommikuti treppaeroobikat, see on viiekorruselise maja trepist üles ja alla kõndimine 12 korda. Olen mere ääres jalutanud palju ja ükspäev avastasin Lohusalu sadama restoranist ka väga maitsvalt valmistatud sinimerekarpe, niiet tegelikult ei ole suurt puudust Brüsselist olnud.