Juhtkiri: eeskujulik Eesti võiks tegutseda palju suuremalt

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Majanduse restruktureerimine on vajalik, kuid tuleb ka tulevikku investeerida
• Kunagi edu toonud tiigrihüpe on praeguseks suuresti maha käinud
• Digitaristu väljaehitamine vajab senisest suuremat tähelepanu

Eestlased mängivad alati kindla peale või pigem võiks öelda, et eelistavad hoopis olla mängimata. Ütlus «võlg on võõra oma» väljendab seda alalhoidlikku talupojahoiakut hästi. Ütlused nagu «julge hundi rind on rasvane» ja «kes ei riski, ei joo šampust» on eestilikule mõttemaailmale võõrad. Aga kui räägime tõesti suurtest eesmärkidest, olgu see rohemajandus või digitaristu, siis alalhoidliku ettevaatlikkusega edasi ei saa.

Eesti laenas just võlakirjadega 1,5 miljardit eurot. Kui vaadata, mismoodi Eesti riigi võlakirjadele tormi joosti, võime olla uhked oma eeskujuliku krediidireitingu üle. Üle kahesaja investori soovis neid osta kokku 7,7 miljardi eest. Olgu võrdluseks öeldud, et 18 aastat tagasi, kui Eesti viimati võlakirju müüs, märgiti need 2,7 korda üle. Toona kujunes võlakirja tootluseks 5,19, seekord 0,235 protsenti aastas. Arvestada tuleb, et aeg oli teine ja ka Eesti riik oli teine. Äsjane võlakirjaemissioon näitab kõige otsesemal viisil usaldust selles suhtes, mismoodi oleme seni oma rahaasju hoidnud.

Küsimus on selles, mida me selle rahaga teeme ja mida võiksime teha, kui mõtleksime suurelt. Aprilli alguses vastu võetud lisaeelarve fookus on suunatud olevikku ja lähitulevikku ja laen läheb selleks, et ettevõtted ei läheks eriolukorra tõttu pankrotti, et töökohad püsiksid ja riigi investeeringud jätkuksid. Kõik see on vajalik ja mõistetav.

juhtmõte

Mobiilne internet, mida peame inimõiguseks, on aeglane ja kallis, kuid kiire püsiühenduse loomiseks on valitsus planeerinud vaid 15 miljonit eurot.

Kuid pandeemia näitas ka seda, et endine maailm ei pruugi enam täiesti samal kujul taastuda ja põhimõtteliselt on majandusmuutused ikkagi möödapääsmatud. Kui juba muutuda, siis miks mitte teha seda otsustavalt ja investeerida tulevikku.

Eesti on uhke oma e-riigi üle, kuid tegelikkus on midagi muud. Mobiilne internet, mida peame lausa inimõiguseks kasvõi soos ja rabas, on aeglane ja kallis, ning kiire interneti püsiühenduse loomiseks on valitsus lisaeelarves planeerinud vaid 15 miljonit eurot.

Ometi on üleriigiline kiire interneti püsiühendus sama murrangulise tähtsusega Eestile, nagu kunagi oli elektrivõrgu rajamine. Ja on ka oma mastaabilt sama suuremahuline. Kiire interneti põhivõrk maksis 70 miljonit ja seda ehitati kümme aastat. Põhivõrk on nagu suured maanteed. Praegu veel puuduv jaotusvõrk on nagu tänavad, mis hargnevad maanteedelt elamute ja ettevõteteni. Selle hinnanguline maksumus on põhivõrgu omast kümme korda suurem ja võib ulatuda ühe miljardini. Praegu lisaeelarvesse planeeritud 15 miljonit eurot on vajalikust üle 50 korra vähem.

Saksamaa on üleriigilist kiiret interneti püsiühendust rajama asunud juba kaks aastat tagasi. Kui soovime tõesti olla digitiiger, nagu oleme harjunud mõtlema, siis on viimane aeg ärgata.

Kiire interneti püsiühenduse väljaehitamise mõju majandusele ja ühiskonnale ei oleks suur mitte üksnes töö mõttes, mida see taristuprojekt annaks ehitussektorile. Selle mõju oleks murranguline harjumuspärasele tööstiilile ja selle kaudu regionaalarengule, samuti keskkonnale, kui täisväärtuslikuks elamiseks ei peaks alati tingimata oma keha kilomeetrite taha transportima.