Vikerkaar loeb. Pildikesi õllerahva kaugemast minevikust

Joogikultuuri edendamine 20. sajandi ­alguses. Foto: Erakogu

Ajalugu huvitub üldjuhul erilisest, sellest, mis aegade voos esile tuleb või tähtis tundub. Kummati on minevik põhilises argine, enamasti ei juhtu midagi või siis õige vähe. Ajaloolane on argise ees suuresti abitu, sest esiteks ei jäta igapäevaelu kuigivõrd jälgi, seega on seda raske uurida, ja teiseks on argistest asjadest keeruline punuda haaravaid lugusid, mis lugejaid köidaks või lubaks ajalugu põnevana paista.

Inna Põltsam-Jürjo on üks neist ajaloolastest, keda on alati tõmmanud argise poole, kes on suurte sündmuste ja suurmeeste uurimisele eelistanud tavainimeste igapäevaseid toimetusi. Nii on ta juba üle veerand­sajandi valgustanud suure pühendumusega keskaegse ja vara­uusaegse Liivimaa argielu, uurinud nii ämmaemandaid kui prostituute, nii leiva, kala kui ka sealiha söömist, nii vaku­pidusid kui vaestehoolekannet, nii riietumist, nõiauskumisi kui ka ööelu.

Alates 1996. aastal kaitstud magistritööst «Söömine ja joomine hiliskeskaegses Tallinnas» (ilmunud hiljem ka raamatuna) on üks tema lemmikteemasid olnud keskaegsed söögi- ja joogikombed. Äsja ilmavalgust näinud uurimus «Viin, vein ja vesi: joogikultuur Eestis kesk- ja varauusajal» on selle vana huvi uus tähtis teetähis.

Õlu, vein ja viin

See on raamat, mis paarisajal leheküljel pakub paratamatult nappide, peamiselt kirjalike andmete põhjal panoraamse ülevaate tähtsamatest jookidest, nende meisterdamisest ja tarvitamisest Eestis ajavahemikus u 1200–1800. Kuigi raamat on saanud ilmselt alliteratiivsetel kaalutlustel pealkirjaks «Viin, vein ja vesi», on tegelikult teose eelduspärasteks peategelasteks õlu, vein ja viin. Tõsi, autor ei unusta lühidalt rääkida ka mitte­alkohoolsetest jookidest – kaljast, veest ja piimast (tagumises otsas ka teest ja kohvist), ent põhiline tähelepanu on siiski alkohoolsetel jookidel.

Õlu, veini ja viina triumviraat on kujundanud Liivimaa ajaloo palet ilmselt rohkem, kui me oleme valmis seda möönma või kui see tavapärastest ajaloouurimustest ilmneb. Inna Põltsam-Jürjo ei tee küll selles osas liiga julgeid või jõuliseid järeldusi, ent tema näidetest on selgelt näha, et nende joovastavate jookideta ei ole võimalik liivimaalaste toimetamisi ette kujutada.

Nii näiteks loeme raamatust: «Seltskondliku ajaveetmisena kuulus tingimata ja täiesti vältimatult kokku alkoholitarbimine, mis Eesti puhul tähendas ennekõike mehist õllejoomist. Koos kaaslasega kannu õlle võtmine oli kesk- ja varauusajal igapäevaellu sügavalt juurdunud komme, tollase suhtlemiskultuuri lahutamatu osa» (lk 175).

Eheda ja ilmeka näitena meenutab autor kroonik Johann Renneri jutustust sellest, kuidas Tallinna piiskopile kuulunud Porkuni linnuses tuli 1558. aastal selle vallutanud venelastel tuld lämmatada õllega, sest vett linnuses ei olnud (lk 135).

Alkoholitarbimise kohta tuleb siiski teha paar olulist täpsustust, nii ajalises kui sotsiaalses plaanis. Kui õlu on siinse rahva iidne jook (selle algust ei osata küll dateerida, ent kindlasti tarbiti õlut laialdaselt juba I aasta­tuhandel pKr), siis vein jõudis Eestisse, vähegi ulatuslikumal määral, alles koos piirkonna vallutamisega 13. sajandi alguses. Viinapõletamine on seevastu pigem varauusaegne nähtus, mis Eestis sai alguse ilmselt 15. sajandi lõpul, ent majandusliku tähtsuse omandas alles 16. sajandil.

Sotsiaalses plaanis oli õlu lihtrahva tavapärane rüübe, samas kui veini joodi peamiselt ühiskonna ülakihtides (kes muidugi ei põlanud ära õlutki). Viin suutis neid eristusi varauusajal ületada ja levis nii liht- kui ka peenema rahva laual, ent selle kvaliteet võis siiski seisuseti oluliselt erineda.

Kuid ilmselt veel enne seda, kui eestlastest sai õllerahvas, olid nad usinad mõdujoojad. Kõige vanemad kirjalikud allikad räägivadki kohalike elanike armastusest meejoogi vastu. Nii annavad sellest 13. sajandi alguses sõltumatult tunnistust nii kohalik kroonik Läti Henrik kui ka saksa tsistertslane Heisterbachi Caesarius.

Tasapisi võttis õlu joogimenüüs siiski võimust ja kuulus nii jõukama kui ka vaesema rahva igapäevamenüüsse. Nagu Põltsam-Jürjo tõdeb, õlu oli keskajal omalaadi «vedel leib», «mida joodi eelkõike vajaduse, mitte elamuse või maitsenaudingu pärast» (lk 135). Seetõttu pidi õlu olema igaühele taskukohale. Raamatust saab teada, et 1552. aastal määras Tartu raad, et kannu õlle hind peab olema neli penni. See tähendab, et lihttööline võis päevatasu eest osta ligemale 15 kannu õlut (lk 153). Ei imestaks, kui nii mõnigi seda võimalust kasutas.

Kui õlut ja mõdu pruuliti kohapeal, siis veini tuli sisse vedada üle mere. See tegi veinist jõukama inimese joogi. Seda üllatavam on siiski Liivimaale sisse veetud veinide hulk, mida võib küll osaliselt seletada Venemaa naabrusega, kuhu seda võidi edasi vedada. Kuid Põltsam-Jürjo kirjutab õigustatult: «Eesti joogikultuuris on viinamarjaveini lugu muudega võrreldes eriline: ei leidu ühtki teist jooki, millel puuduks kohalik valmistamistraditsioon ja mille tarbimine oleks nii vähene, ent kultuuriline tähendus ja tähtsus sedavõrd suur» (lk 77).

Joogikultuuri pahupool

Inna Põltsam-Jürjo rõhutab raamatus korduvalt, et joogikultuuri ei pea käsitama üksnes alkoholismi võtmes. Selles on tal kindlasti õigus ja seega mõistetav, miks joomisega liialdamisele on raamatus pühendatud vaid mõned leheküljed.

Teisest küljest on selge, et joogikultuuri sügavam ühiskondlik tähtsus peitub ennekõike selle negatiivsel mõjul inimeste käitumisele. Eriti teravalt ilmneb see seoses viinapõletamise algusega, mille tagajärjed Eesti ühiskonnale (ent ka keskkonnale) olid kohati üsnagi laastavad. Kuid rohkelt näiteid leiab varasemast ka lahjema alkoholiga liialdamise vallast.

Regulaarsetel gildijootudel suudeti näiteks hävitada täiesti hunnituid alkoholikoguseid. Nagu allikad näitavad, siis 16. sajandi esimestel kümnenditel polnud viiesajal külalisel mingi probleem ära juua 1800 toopi veini ja 23 tünni õlut, see teeb kokku ligemale 4500 liitrit alkoholi (lk 180).

Gildide ja tsunftide põhikirjad kubisevad sätetest alkoholiga liialdamise teemal, mis näitab probleemi akuutsust. Samas sätestasid skraad, et jootudel osalemine on kohustuslik ja puudumine karistatav. Väga selget keelt alkoholismi probleemidest kõnelevad vähesed säilinud nn gildide trahviraamatud, nagu näiteks Riia õllekandjate gildi Strafbuch 15. sajandi keskpaigast, kus on fikseeritud sadade kaupa joomisest tingitud väärkäitumisi (laamendamisest ja oksendamisest avaliku urineerimise ja sittumiseni välja).

Joogikultuuri institutsionaliseeritud vormiks kujunes keskajal kõrts. See on üks vallutusjärgse elukorralduse uusi nähtusi, mis linnadesse ilmus 13. sajandil. Maapiirkondadesse jõudsid kõrtsid veidi hiljem, allikaliselt on neid teada alates 15. sajandi keskpaigast (lk 157). Kõrtsist kujunes kiiresti keskaegse ühiskondliku elu üks sõlmpunkte, mis suutis edukalt konkureerida kirikuga. Kui jõukam linnarahvas pidas joominguid pigem gildides, siis ülejäänud ühiskond kogunes kõige sagedamini kõrtsidesse.

Huvitav on see, et kuigi võimud reguleerisid alkoholi valmistamist ja müüki, oli maksupoliitika keskajal oluliselt paindlikum kui tänapäeval. Nimelt ei võetud alkoholilt aktsiisimaksu mitte kogu aeg ja igal pool, vaid pigem vastavalt vajadusele. Näiteks Tallinnas koguti õlleaktsiisi ajavahemikus 1433–1437, sellele järgnes aga 16-aastane paus. Õlleaktsiisi uus kehtestamine 1454. aastal oli seotud linnamüüri rekonstrueerimistöödega, milleks linn vajas lisasissetulekut (lk 148).

Inna Põltsam-Jürjo raamatut on võimalik lugeda kui sissevaadet alkoholismi lätetesse Eestis, ent ühtlasi ja ennekõike lubab see mõista kohaliku joogikultuuri suurt tähtsust ja mitmekesisust. Esmapilgul argine ja ebaoluline teema võib osutuda seega väga oluliseks Eesti ajaloo paremal mõistmisel.

Inna Põltsam-Jürjo

«Viin, vein ja vesi: joogikultuur Eestis kesk- ja varauusajal»

Argo, 2020

238 lk

Inna Põltsam-Jürjo, «Viin, vein ja vesi: joogikultuur Eestis kesk- ja varauusajal». Foto: Raamat