VÄITLUS ⟩ Kas riigikontroll sobib parteide järelvalvajaks?

Tõnis Mõlder ja Riina Sikkut Foto: Mihkel Maripuu/Sander Ilvest

• Tõnis Mölder: ERJK-d võib pidada parteide vaikivaks kartelliks.
• Riina Sikkut: inimlikult saan aru, et vang tahaks likvideerida kohut.
• ERJK kiirustatud kaotamise nurjas Siim-Valmar Kiisler (Isamaa).

Valitsuskoalitsioon on esitanud eelnõu, millega kaotatakse Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon (ERJK) ning antakse selle volitused üle riigikontrollile. Millised on seaduseelnõu motiivid? Millisesse olukorda pannakse muudatuse tulemusena riigikontroll? Väitlevad Tõnis Mölder (Keskerakond) ja Riina Sikkut (Sotsiaaldemokraatlik Erakond).

TÕNIS MÖLDER (POOLT): Esiteks, lähenemine, et erakonnad ise saavad oma rahastamist kontrollida, on eos vale. Seda ülesannet peaks täitma sõltumatu organisatsioon. Me ei luba ju ka ettevõtetel iseennast kontrollida, miks siis erakondade puhul lubame? Riigikontroll sobib sellepärast, et selle usaldusväärsus on oluliselt suurem kui parteidel. Riigikontrolöril on teadmised, ressursid ja oskused rahastamise kontrollimiseks. Siin on ka võrdsuse printsiip – kõik erakonnad saavad ühtemoodi käsitletud. Tänases erakondade rahastamise komisjonis sellist võrdsuse põhimõtet ei ole.

RIINA SIKKUT (VASTU): Nii ERJK ise kui ka teised osalised on teinud ettepanekuid, kuidas erakonnaseadust täiendada võiks. Aga eelnõu, mida riigikogus arutatakse, ei sisalda ühtegi neist sisulistest parandusettepanekutest, vaid põhimõtteliselt lihtsalt funktsiooni üleviimist.

Iseenda valvamise argumendi kohta – palju on räägitud, et anname erakondade rahastamise riigikontrollile, siis muutub sõltumatumaks, arvestamata seda, et sõltumatus ei ole ainus printsiip, mida jälgida. Praegu on ERJK koostatud tasakaaluprintsiibist lähtudes. On nii põhiseaduslike institutsioonide esindajad kui ka kõigi erakondade esindajad, kes on seal selleks, et üksteise üle valvata. Seda rakendatakse ka teistes sektorites: advokaadid, notarid, meedia jne. Lisaks sõltumatusele peab arvestama ka läbipaistvuse ja tasakaalustatusega.

Taust

• ERJK on teinud mitu tähelepanuväärset otsust peaministripartei Keskerakonna kohta. Erakonna endise reklaamipartneri Paavo Pettai esitatud tõendite ja dokumentide põhjal on Keskerakond saanud ERJK väitel üle 1,2 miljoni euro keelatud annetusi.
• ERJK varasema tegevuse tulemusena on Keskerakond kohtus keelatud annetuse vastuvõtmise eest kriminaalkorras süüdi mõistetud.
• Riigikontrolör ei poolda erakondade rahastamise järelevalve tegemist riigikontrolli ülesandeks.

TÕNIS MÖLDER (POOLT): Parteide usaldusväärsus inimeste seas on alla 20 protsendi. Siin peame kõik poliitikutena üksteisele otsa vaatama. Riigikontrolli usaldab aga üle 60 protsendi inimestest. Vahe on ligi kolmekordne. See tähendab, et me anname kontrolli usaldusväärsele institutsioonile, kellel on teadmised, pädevus ja oskused.

Seoses eelnõuga, mis on sisse antud – ükski täna käimasolev menetlus ei kuku kivina maha, ei jää hammasrataste vahele. See kõik liigub sujuvalt ERJKst riigikontrolli menetlusse.

RIINA SIKKUT (VASTU): Me ei saada erakondi laiali sellepärast, et nad on väheusaldusväärsed, ja erakondade usaldusväärsus ei laiene automaatselt ERJK-le.

Ülejäänud argumendid, mida Tõnis esitas, on teoorias ilusad, aga me ei saa tugineda ainult Tõnise väidetele. See peab kajastuma eelnõu tekstis – see, et riigikontroll saab vastavad ressursid, ja ka see, et ükski menetlus ei kuku maha. Tõnis ütleb, et ta loodab, et ei kuku maha. Õigusloomes me lootusega tegeleda ei saa. Asi pole ju riigikontrollis kui sellises, me võime anda need ülesanded ka tarbijakaitsele või kirikute nõukogule. Oluline on, et tegeleva institutsiooni ülesanded ja vastutus oleks seaduses kirjas. Antud eelnõuga seda ei juhtu. Inimlikult saan ma aru soovist, et vang tahaks likvideerida kohut või et erakond, kellel on olnud komisjoni poolt palju nõudeid, tahab likvideerida komisjoni. Aga see soov ei saa juhtida riigi õigusloomet.

TÕNIS MÖLDER (POOLT): Mul on kahju, et opositsioon riigikontrolli ei usalda ja tahab hoida järelevalvet omakeskis, parteide ringis. Võiks isegi öelda, et tegemist on vaikiva kartellikokkuleppega. Kooslus ERJKs ei loo usaldust. Otsused võetakse vastu hääletuse teel. Toon lihtsa näite: kui inimene ületab autoga kiirust, siis politseinik ei hääleta ühes teise politseinikuga selle üle, kas ületati või ei ületatud. On vaja selgeid konkreetseid põhjuseid, kas ettekirjutus on põhjendatud või ei ole.

RIINA SIKKUT (VASTU): Tõnise väide, et opositsioon ei usalda riigikontrolli, on vale. Mul ei ole kahtlust, et riigikontroll ei võiks nende ülesannetega toime tulla, aga see eelnõu ei anna seda kindlust. Pole antud piisavalt ressursse ja pole piisavalt kindlust, et pooleliolevad menetlused üle lähevad. Ei parandata neid vigu, mis praegu ERJKs on.

Eelnõu ei saa toetada mitte selle pärast, et ülesanded antakse üle riigikontrollile, vaid sellepärast, et eelnõu ise on nõrk. Hääletust saab täpselt samamoodi usaldada, kui komisjon ise on tasakaalus, nii nagu praegu. Kui aga rääkida otsuste kvaliteedist, tuleb kriteeriumid kindlaks määrata. Kui kohtus leitakse, et komisjoni asjad on õigesti otsustatud, on ju kinnitus komisjoni töö kvaliteedile. Otsused, mis vaidlustatakse, saavad kohtus kinnituse ja nõuded nõutakse komisjoni poolt sisse. Kvaliteedimuret ei ole.

TÕNIS MÖLDER (POOLT): Vaadates Eesti parteide rahastamise mudelit – enamik saab ligi 80 protsenti oma sissetulekutest just avalikust sektorist. Riigi raha kasutamise kontrollijaks saab olla ainult riigikontroll. Ma tuletan meelde 2009. aasta pikka arutelu riigikogus sellest, kellele parteide järelevale ülesande peaks andma. Toonane õiguskantsler Indrek Teder leidis, et riigikontroll võiks olla selleks usaldusväärne ja pädev.

Riina väitis, et ERJK on olnud nähtavalt tulemuslik, mina väidan seda, et oleme jätnud lauale võtmata teema, kui paljud ettekirjutused on hääletustulemuse teel jäänud tegemata. Nende osas me ju ei tea, millised oleksid olnud kohtulahendid. Jälle konkreetne näide: Autorollo kaasus, kus nii mõnedki inimesed on tunnistanud ajakirjanduse vahendusel, et raha liikus ühte parteisse, Reformierakonda. Ometigi hääletustulemusega 7:2 ei alustanud ERJK isegi menetlust.

RIINA SIKKUT (VASTU): Tõnis mainib Autorollo kaasust, aga eelnõusse on kirjutatud kolmeaastane nõuete aegumise tähtaeg. Kuidas saaks riigikontroll neid minevikus toimunud asju uurida, kui eelnõusse on sellised piirangud ilma aruteluta sisse kirjutatud? Muidugi tuleb 80 protsenti rahastusest avalikult sektorilt, kuid mure on ju selle 20 protsendiga, mis nähtav ei ole ning millega võib ka poliitilisi otsuseid mõjutada.

Ülesannete üleandmine riigikontrollile on ka riigikontrolliga läbi rääkimata. Riigikontroll hakkab nüüd tegelema väga poleemilise ja ajakirjanduses palju tähelepanu pälviva teemaga nagu erakondade rahastamise järelvalve. Kui suur osa läheks sinna riigikontrolli ressurssidest ja kui ebaproportsionaalselt suure avalikkuse tähelepanu see pälvib? Kas see võib omakorda mõjutada riigikontrolli usaldusväärsust, kas tavaline auditeerimise pool saab endist tähelepanu edasi? Kas nende ettepanekuid, mis on majanduskontrolliteemalised, võetakse meedias edaspidi sama tõsiselt?

TÕNIS MÖLDER (POOLT): Justiitsminister Raivo Aeg on öelnud, et riigikontroll teadis sellistest mõtetest valitsuskoalitsioonis. Mul on kurb kuulda, et opositsioon ei usalda riigikontrolli. Rahva silmis on ta usaldatud. Tänane valitsuskoalitsioon usaldab ka riigikontrolli väga kõrgelt.

ERJK ei ole usaldusväärne, sest me ju teame kurvaloomulist juhtumit, kus sotsiaaldemokraatide nimetatud komisjoni esimees sai iga kuu palka ühe teise erakonna, Vabaerakonna vahenditest. Me ei tea tänaseni, kas ta lähtus oma otsustes puhtast südamest või palgarahast, mida ta erakonnalt sai.

RIINA SIKKUT (VASTU): Riigikontrolör on ju väitnud, et tema kuulis sellisest eelnõust meediast. See ei ole hea õigusloome. Arutelu on alanud, aga koalitsioon soovib veel enne jaanipäeva selle eelnõu riigikogust läbi suruda. Ainuke asi, mis selle löögi alla on pannud, on Siim-Valmar Kiisleri hääletamine oma komisjonis.

TÕNIS MÖLDER (POOLT): Tegelikult kuulub ERJKsse erakondade esindajaid, kes kandideerivad regulaarselt kohalikel või riigikogu valimistel. Seega on tegemist tegevmängijatega, kes selgelt esindavad partei huve. Ma julgen kõiki neid asju väita, sest olen teiste riigikogulastega võrreldes palju kogenum selle komisjoni osas, nimelt olen ise kolm pool aastat selle liige olnud. On juhtumeid, kus otsuseid langetatakse hääletuse teel, aru saamata, kus on sisu ja probleemid, mida selle hääletusega lahendatakse. Veel üks näide: poliitik sai ettekirjutuse selle eest, et tema kohta ilmus ajalehes lugu. Ta ei andnud sellele iseseisvalt intervjuud, see ajaleht võttis BNSist ja ERRist kokku lõigatuna uudise ja avaldas selle, aga poliitik sai ometi ettekirjutuse, justkui oleks iseseisvalt ennast reklaaminud.

Ka Riina Sikkuti erakonnakaaslane Raimond Kaljulaid on öelnud, et tegemist on igati sümpaatse eelnõuga. Ka tema toetab seda, et erakonnad iseenda üle järelevalvet ei teeks ja et see oleks antud sõltumatule organile.

RIINA SIKKUT (VASTU): Mis mõttes ei soovita eelnõu läbi suruda? Miks ei ole tavapäraseid muudatusettepanekute esitamise tähtaegu? Protsess on nii kahtlane, et lõppeesmärk läheb samamoodi kahtlaseks. Peab küsima, miks seda otsust tehakse praegu just nende osaliste poolt. Mitte ükski lüli selles etapis – menetlusprotsess, eelnõu, arutelu pidamine – ei anna kindlust, et samal tasemel järelevalve jätkub peale eelnõu vastuvõtmist.

Eesti Väitlusseltsi kommentaar*

Kerli Kalk

Nii Mölder kui ka Sikkut reageerisid teineteise argumentidele ja ümberlüketele, mis tegi väitluse kuulamise nauditavaks ning tagas arutelu kvaliteedi. Mölder oli oma teemapüstituses esialgu edukam, kuid Sikkut suutis väitluse edenedes rohkem uusi sisulisi seoseid tuua.

Väitlus algas väga tugevalt, sest Mölder pakkus väitlusele väga selge raamistiku, tuues välja, et tema jaoks on järelevalve komisjoni rahastuse muutmise eesmärk läbipaistvuse tagamine ning selgitab, et rahastuse kontroll peab olema sõltumatu. Ta kirjeldab, miks riigikontroll on pädev asutus, rõhutades selle usaldusväärsust rahva seas ning teadmiste, ressursside ja oskuste olemasolu rahastuse kontrollimiseks. Ta lisab, et oluline on ka võrdsuse printsiip, et kõik erakonnad on võrdselt käsitletud, kuid siinkohal jääb selgusetuks, miks ERJK seda täna tagada ei suuda. Ta kõne oli tabav, sest seda oli selle selge struktuuri tõttu väga lihtne kuulata. 

Sikkuti vastukõne on selle võrra keerulisem, et ta ei järgi nii konkreetset struktuuri ning esialgu jääb ebaselgeks, kas ta on selle ettepaneku vastu, sest ta toetab ERJK tööd või kuna tema arvates on muudatuse tegemise protsess vigane. Samas suudab ta suurepäraselt teha väitluspartneri seisukohtadele selgeid ümberlükkeid. Seda oskust näeme juba tema esimeses kõnes, kus ta loob võrdluse, et sõltumatuse kõrval on oluline ka tasakaalustatus ja läbipaistvus.kuidas sõltumatuse kõrval on oluline ka tasakaalustatus ja läbipaistvus.

Esimestele kõnedele järgnevas arutelus muutub esmalt peamiseks riigikontrolli usaldusväärsus institutsioonina võrreldes parteidega. Mõlemad nõustuvad, et rahastuse järelevalve usaldusväärsuse tagamiseks on oluline läbipaistvus, kuid väitlejad jäävad erinevatele seisukohtadele selle osas, kas riigikontroll või ERJK suudab seda paremini tagada. Mölder üritab siinkohal suruda Sikkutit ning opositsiooni olukorda, kus nad justkui väidaksid, et nad riigikontrolli ei usalda, aga Sikkut suudab sellele kiirelt reageerida ja selgitada, et riigikontrolli usaldamine institutsioonina ning eelnõu poolt määratud võimalused pädevalt parteide rahastusele järelevalvet teha on üksteisest eraldiseisvad küsimused. Sellele ümberlükkele Mölder enam ei vasta, kuigi ta sama väidet hiljem uuesti kasutab. Lisaks seab Sikkut õigustatud kahtluse alla, kas erakondade madal usaldusväärsus rahva seas on võrreldav ERJK usaldusväärsusega ning kas madal usaldusväärsus on olemuslikult kriteerium, mille alusel organisatsioone laiali saata. 

Teiseks oluliseks küsimuseks tõusetus erakondade ebavõrdne kohtlemine erakondade rahastuse järelevalve komisjoni poolt, sest hääletustulemuse tagajärjel esineb mitmeid kaheldavaid otsuseid ning parteide esindajad ei esinda kõiki valmistel osalevaid parteisid ja üksikkandidaate, olles samaaegselt aktiivse poliitilise tegevuse tõttu erapoolikud. Mölder ja Sikkut tundusid olemuslikult üksteisega nõustuvat, et järelevalve komisjoni otsused peaksid olema selged ning põhinema konkreetsetel kriteeriumitel. Sikkut suutis küll edukalt kahtluse alla seada, kas need probleemid tänase eelnõu alusel laheneksid, sest eelnõu ei määratle otsuste tegemise kriteeriumeid ning erekondade finantsprobleemid on sügavad, kuid Mölder selgitas samaaegselt, miks komisjoni töös need probleemid esinevad.

Kolmandaks jääb väitluse edenedes üha rohkem õhku küsimus sellest, kas riigikontrolli pädevus erakondade rahastamise järelevalves suudetakse tagada, arvestades eelnõu puudujääke. Viimasele Mölder sisulisi vastuseid aga enam ei paku, vaid väidab, et selleks ongi arutelud parlamendis. Selles teemas on Sikkut järjepidevam ning toob läbi väitluse selgitusi, miks see on antud väitluses oluline küsimus. Lõpuks jääb mulje, et kui Mölder ootas väitlust teemal riigikontroll vs ERJK erakondade rahastuse järelvalvajana, siis Sikkut tuli arutlema, kuidas erakondade rahastuse järelevalvet üldse tegema peaks ning valitav institutsioon oli tema jaoks vähem olulisem. Kui see eeldus on tõene, siis oleks võinud selle kohe väitluse alguses välja tuua.

Kokkuvõttes oli tegemist hoogsa ja põneva väitlusega. Mölder oli selles väitluses struktureeritum ning suutis oma ideid läbivalt laual hoida, kuid Sikkut oli see-eest ümberlükete tegemises kiirem ja osavam. Mõlemad väitlejad oleks võinud oma mõtetele järeldused lisada, et esitada terviklikke argumente, kuid rõõm oli kuulata, kuidas mõlemad pooled suutsid tuua nii oma enda konkreetsed ideed, kui ka vastata vastaspoole mõtetele.

*kommentaar reageerib väitlusele tervikuna (täispikk podcast on järelkuulatav)