Urmas Sõõrumaa: Isegi tippsportlastel on minuga raske

Selle nädala algul taas Eesti Olümpiakomitee presidendiks valitud mitmekülgne suurärimees räägib, miks on ta enda ümber koondanud nii palju poliitikuid, kui suuri summasid oma teenitust on ta Eestile tagasi andnud, mismoodi ammutab jõudu vaimsest maailmast – ja räägib ausalt ka sellest, miks ta kauasest elukaaslasest lahku läks.

Katkeid intervjuust

Teil on niigi palju tegemisi, ja mitte ainult Eestis, seitse last ja viies lapselaps tulemas – milleks veel EOK presidendi kohta vaja?

Mul on näpud kogu aeg sügelenud, et tahaks ühiskonnale midagi tagasi anda. Leian, et neist vahenditest, mis mul kasutada, on mõistlik vähemalt kümme protsenti panustada tagasi ühiskonda, kus olen kasvanud ja [raha] teeninud.

Ega mul ole vähe võimalusi olnud trügida ministri postile, kuid õnneks on elu mind säästnud ja olen sealt eemale hoidnud. Tõsi, [kolm aastat tagasi] tahtsin Tallinnas kohalikus omavalitsuses sõna sekka öelda, aga sain üsna kiiresti aru, et ka kommunaalpoliitika ei ole minu rida. Mul oli siis kaks varianti: kas suudan valijaskonna muuta enda nägu või hägustun valijaskonnas. Kuna tundsin, et ei suuda [valijaid muuta] – sest konkurendid tegid meediat ja suhtluskanaleid kasutades rahva piltlikult öeldes tümaks –, jäi mul ainult ära kannatada. Tundsin üle pika aja end nagu sõjaväes, kus lugesin päevi, millal see [kampaania] ükskord lõpeb, sest ise ei tahtnud ka kõrvale astuda. Mul oli nii kerge tunne, kui ma sinna ei saanud!

Aga EOK presidendina on parim võimalus ühiskonda midagi tagasi anda. Ma teen seda vabatahtlikus korras ja mu eluväärtused on hästi palju seotud spordi, liikumise, hea enesetundega.

*

Kui palju endale füüsilise vormi ja enesetunde järgi aastaid annaksite?

2011. aastal tuli üks ukraina inimene mulle juurde ja ütles: Urmas, kui nii edasi läheb, võib mõne aasta jooksul mingi jama juhtuda. Ta nägi mu näost ära, et olin ülekoormatud. Mul töötas Venemaal 56 linnas tuhandeid inimesi. Vahel tegin kaheksa lendu nädalas. Ta ütles, et kui soovin, lükkab ta mu bioloogilise kella 10–15 aastat tagasi. Usun, et seda ta tegigi. Tunnengi oma hinges, et olen umbes 35, heas vormis. Vähe on 35-aastaseid, kes suudavad minuga sama tempot hoida ja samu füüsilisi harjutusi teha.

*

Miks on [teie elukäsitlust puudutavate] mõtteavalduste peale esimene reaktsioon enamasti umbusk, selle asemel et öelda: huvitav mõte, peaks ka proovima, sest ma ei ole ju oma eluga rahul, aga näe, Sõõrumaa on suutnud seda-teist-kolmandat, tal kõik edeneb?

Inimesed on sellised, et nad otsivad endale tegelikult haletsust. Nad tahaks kellelegi midagi halba öelda, sest siis nad tunnevad ennast tugevamana. Inimene on ju peegel. Tegelikult ütled sa välja seda, mida hinges peegeldad. Toon näite sellest ajast, kui teenisin 1981–1983 Tallinnas spordiroodus ja käisin salaja hüppes. Mulle tundusid siis kõik lühikese soenguga mehed erariides sõjaväelased ja kartsin, et kohe nad tunnevad mind ära. Aga kui ma enam sõjaväes ei olnud, ei pannud ma ühtegi sõjaväelast tähele. Samamoodi on kõikide asjadega. Kui kedagi vaevab pikka aega spordi puhtuse teema, mis niigi on kõigile selge, siis küsin mina: mis sinu hinge tegelikult vaevab? See on ju sinu hinge peegeldus.

*

Miks te pikk kooselu Kätlin Maraniga otsa sai?

Inimesed kasvavad lahku. Kui kaks inimest saavad kokku, siis energeetilises mõttes nad vibreerivad sarnasel sagedusel. Nad võivad kogu aeg koos olla, aga nad