Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2020/04/24/13069797t1hc21d.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/06/12/13148556t1h2f9c.jpg)
Juuni 1945. Minu salajane missioon füüreri peakorteris oli võidukalt lõppenud. Lõpuks ometi võisin võtta seljast vaenlase mundri ja jalutada armsas ning omases Nõukogude vormiriietuses läbi varemetes Berliini. Kirsad hõõrusid, aga see oli magus valu. Villis jalad meenutasid kauget kodumaad, kuhu lootsin varsti tagasi pöörduda. Aga enne kojuminekut pidin täitma veel ühe salajase ülesande, mille andis mulle marssal Žukov isiklikult.
Tiergarteni lähedal kohtasin oma relvavenda Maksim Issajevit. Seltsimees Issajev töötas sõja-aastatel Max Otto von Stirlitzi nime all gestaapos. Tema ülesandeks oli Müller, Kaltenbrunner ja Schellenberg hulluks ajada. Selle ülesande täitis vapper Nõukogude luuraja Maksim Issajev 120-protsendiliselt.