Parteivahetajad pürgivad võimu poole, opositsioon kaotab liikmeid

Pärast mullukevadisi riigikogu valimisi on erakonnad kokku kaotanud enam kui tuhat liiget. Ainsad, kes on suutnud liikmete arvu kasvatada, on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) ja Eesti 200. Parteivahetajate lemmikud on valitsuse suurimad erakonnad Keskerakond ja EKRE.

Enim uusi liikmeid on läinud riigikogu valimiste järel EKRE ja Keskerakonna ridadesse, kuid parlamendierakondadest on vaid EKREs praegu rohkem liikmeid kui aasta tagasi: 4. juuniks oli juurde tulnud 125 inimest.

Keskerakonnast lahkujaid on märkimisväärselt palju: kokku tervelt 554 inimest otsustas erakonnast välja astuda. Kuna samal ajal liitus peaministriparteiga napilt enam kui pool tuhat inimest, jäi erakonna saldo ikkagi ligi poolesaja liikmega miinusesse.

Aastaga on enim lahkutud aga opositsiooni suurimast parteist Reformierakonnast. Tervelt 657 inimest jätsid suurima riigikogu opositsioonipartei sinnapaika. Samal ajal on erakonnaga liitunud 90 inimest, mis jääb samasse suurusjärku sotsiaaldemokraatide, Isamaa ja Eesti 200ga.

Ka ühest parteist teise hüppamise poolest paistavad silma mõlemad juhtivad võimuerakonnad: Keskerakonda tuli ülehüppajaid 40, EKREsse 35. Kolm inimest jõudsid koguni Keskerakonnast lahkuda ja mõne aja pärast sinna tagasi astuda.

EKRE sai küll teistelt juurde 35 inimest – sealjuures otsustas EKREga liituda viis sotsiaaldemokraati –, kuid samas oli EKRE ise napilt suurim doonor teistele erakondadele, loovutades 24 liiget. EKRE liikmete populaarseim valik oli Keskerakond ja Isamaa.

EKREst välja astunud kahe inimese puhul kehtib ütlus «vana arm ei roosteta» – nad astusid mõne aja pärast erakonda tagasi.

Isamaa juht Helir-Valdor Seeder. Foto: Sander Ilvest.

Võimuerakondadest on kõige kehvemas seisus Isamaa: koalitsioonipartnerite kõrval paistab ta silma hoopis sellega, et sealt on lahkunud enim liikmeid Reformierakonna järel. Rõõmusõnum pole ka viimastel kuudel valimiskünnise piirimail püsiv toetus valijate seas.

Isamaa juhi Helir-Valdor Seedri sõnul pole liikmete arv erakonnale eesmärk omaette. «Massiparteide aeg Eestis ja mujal lääne ühiskonnas on möödas ja seetõttu luuakse uusi koostöövorme, kuidas inimesed saavad ühiskonda panustada. Nii toimib ka Isamaa,» selgitas Seeder.

Ka osutas Seeder põhjustele, miks erakonnast lahkutakse. «Karjäärivalik, eraelulised või maailmavaatelised põhjused, soov olla vähem meedia tähelepanu all,» loetles Seeder.

Isamaast lahkujatest pälvis enim tähelepanu jaanuaris erakonnast välja astunud pikaaegne liige, endine minister Kaia Iva, kes läks protestiks pensionireformi vastu. Iva sõnas siis, et tal on erakonnas pensionireformi küsimuses mitu mõttekaaslast. Kui palju võib seda aga seostada Isamaast lahkujate suure hulgaga, on võimatu öelda.

Seevastu EKRE paistab silma sellega, et pärast mulluseid riigikogu valimisi on erakonnaga liitunud üle poole tuhande inimese. «Suurem osa ise poliitikat teha ei taha, küll aga soovitakse oma liikmesusega avaldada toetust rahvuskonservatiivsele maailmavaatele,» sõnas erakonna juhatuse liige ja riigikogu fraktsiooni juht Siim Pohlak. Tema sõnul astutakse erakonda tihti nii, et tulijal on tuttav juba ees. Teisalt lisas Pohlak, et liikmeskonna kunstlikul kasvatamisel erakond mõtet ei näe.

Opositsioonis olemine räsib

Miks aga pole opositsioonierakonnad uutele tulijatele atraktiivsed?

«Üldiselt, kui erakond on opositsioonis, on alati neid, kes leiavad endale muu ala või erakonna, kus on rohkem võimalust võimu teostada,» arutles Sotsiaaldemokraatliku Erakonna juht Indrek Saar, märkides samuti, et erakondade kahanemine on üleüldine suundumus.

Reformierakonna juhi Kaja Kallase sõnul oli erakonnal plaanis uute liikmete värbamise kampaania, mis koroonakriisi tõttu ära jäi. «Kui vaatame Reformierakonna toetust, siis meie toetajaid on palju, nii saamegi kutsuda toetajaid appi erakonna liikmeks astudes,» selgitas Kallas.

«Meie «õnnetus» on muidugi see, et meie pink on väga pikk: meil on väga palju tublisid inimesi. Kui poliitikuid meelitada oma ridadesse, tekib alati küsimus, kuidas nad saavad meie hulgas silma paista,» sõnas Kallas ja tõi õnnestunud näiteks ületulijaist riigikogu liikmed Marko Mihkelsoni, Annely Akkermanni, Yoko Alenderi, Kalle Laaneti ja Vilja Toomasti.

Kui Reformierakonna toetus püsib suur, siis nende kõrval opositsiooni väikevenna rollis olevad sotsiaaldemokraadid on küll häälekad, kuid seda ei näi nende pooldajad märkavat: erakonna reiting on pidevalt alla kümne protsendi, viimased kolm-neli kuud napilt kaheksa. Ühtlasi on nad riigikogu väikseim fraktsioon.

21. jaanuaril 2020 teatas selleks hetkeks endine SDE liige Helve Särgava oma poliitilise karjääri jätkumisest Keskerakonnas. Esitlema oli teda tulnud Tallinna linnavolikogu esimees Tiit Terik. Foto: Madis Veltman

Küll aga paistavad sotsiaaldemokraadid silma erakonnast lahkujatega. Jaanuaris läks sotside ridadest Keskerakonda üle kohtunik Helve Särgava, kes juba märtsis valiti Tallinna linnavolikogu asejuhiks.

Mai alguses otsustasid aga Keskerakonnaga liituda kohalikel valimistel sotsiaaldemokraatide ridades kandideerinud Viimsi abivallavanem Annika Vaikla ja vallavolikogu liige Raimo Tamm. Sotside fraktsioonist lahkus ka Viimsi vallavolikogu liige, endine minister Urve Palo. See vangerdus tõi kaasa valla koalitsioonilepingu ümbertegemise. Vaikla viitas otsuse tagamaid selgitades paigalseisule viimase aasta jooksul.

Sotsiaaldemokraatide juht Indrek Saar. Foto: Remo Tõnismäe

«Viimsi seisukohast, mis seal salata, kui Keskerakond on kaasatud koalitsiooni ja samal ajal on Keskerakond Tallinnas võimul, siis see on Viimsile kasulik. Kindlasti on lihtsam teha koostööd näiteks transpordi küsimustes,» põhjendas Palo.

Juuni alguses teatas Tallinna linnavolikogu sotsiaaldemokraatide fraktsiooni asejuht Anastassia Kovalenko, et lahkub erakonnast, viidates rahulolematusele erakonna suunaga viimasel aastal. Hiljuti täitus aasta sellest, kui Jevgeni Ossinovski andis sotsiaaldemokraatide juhina teatepulga üle Indrek Saarele.

Saare sõnul võib erakonna stiili üle vaielda, kuid nii pealinna kui ka riigikogu opositsioonis puudustele tähelepanu juhtija rolli pärast pole tema hinnangul põhjust häbi tunda. «See on maitse asi,» sõnas Saar.

Küll aga märkis Saar, et kuna 2021. aasta kohalikud valimised on piisavalt lähedal, on konkurendid muutunud väga aktiivseks uute liikmete värbamisel. Statistika näitab, et kuigi erakonnast lahkujaid on kaks korda vähem kui näiteks Isamaal, on vähem ka liitujaid.

«Kindlasti ka meie teeme tööd. Siinkohal võime meelde tuletada, et sügisel liitus meiega Raimond Kaljulaid,» märkis Saar. Viimsi võimuvangerdustest rääkides juhtis Saar tähelepanu aga hoopis veebruaris Tartus toimunule, kui Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid allkirjastasid koalitsioonileppe. «Viimsis õnnestus Keskerakonnal meil mõned liikmed üle lüüa ja taas võimule saada, aga enne seda olid nad Tartus loovutanud meile oma osaluse koalitsioonis,» sõnas Saar. «Sometimes you win, sometimes you lose» (ingl. k «mõnikord võidad, mõnikord kaotad»).

«Poliitika on alati dünaamiline, olukorrad võivad muutuda. See, et praegu oleme opositsioonis, ei tähenda, et homme ei võiks olla koalitsioonis,» jäi Saar optimistlikuks, viidates võimalikule Reformierakonna, Isamaa ja sotsiaaldemokraatide võimuliidule.

Kaljulaidi lahkumist võibki nimetada Keskerakonna viimase ajal kibedaimaks personalikaotuseks. Euroopa Parlamendi valimistel üksikkandidaadina 20 640 häält pälvinud pikaaegne keskerakondlane ja kampaaniameister liitus mullu novembris sotsidega. Mõni kuu hiljem, tänavu jaanuaris, valiti Kaljulaid sotside Tallinna piirkonna juhiks.

Vaid paar kuud pärast erakonnaga liitumist õnnitles Tallinna sotside eelmine juht Rainer Vakra Keskerakonnast lahkunud Raimond Kaljulaidi, kes võttis üle tema koha erakonnas. Foto: Mihkel Maripuu

Hoopis isemoodi poliitiline karjäär on olnud värskel keskerakondlasel Monika Haukanõmmel. Ta alustas 2009. aastal Isamaa ja Res Publicas lihtliikmena, enne 2015. aasta riigikogu valimisi astus vastloodud Vabaerakonda ning osutus valituks ülinapilt – 450 hääle ja kompensatsioonimandaadiga. Veel enne riigikogu XIII koosseisu lõppu astus ta aga Vabaerakonnast välja ja teatas, et osaleb järgmistel valimistel sotsiaaldemokraatliku partei nimekirjas. Seda ta ka tegi, sai 456 häält ning valituks ei osutunud. Veel kehvem oli häältesaak europarlamendi valimistel. Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga ta lõpuks ei liitunudki, vaid astus hoopis Keskerakonna liikmeks.

Haukanõmm juhib aga Tallinna munitsipaalperearstikeskust ja on oponentide arvates nii linnavõimule tuttav.

Haukanõmm tunnistas, et on Keskerakonna vaateväljas olnud juba aastast 2018, kui ta Vabaerakonnast lahkus. Enne liitumisotsust vestelnud ta Keskerakonna juhi, peaminister Jüri Ratasega.

«Jüri Ratas vestleb üldjuhul liituda soovijaga eraldi siis, kui tegemist on end juba tõestanud ja suurte ambitsioonidega inimesega. Taolistel juhtudel huvitab liitujat riigi pikem visioon konkreetses valdkonnas,» selgitas Keskerakonna peasekretär Mihhail Korb.

Erakonnast lahkutakse, jalad ees

Samas on märkimisväärselt palju erakonnast lahkujaid. Korbi sõnul lahkuvad inimesed erakonnast peamiselt surres. Äriregistri andmetele tuginevast arvutusest selgub, et Keskerakonnast lahkujate keskmine vanus on parlamendierakondade seas kõrgeim (64), Reformierakonnal ja EKRE-l 62, Isamaal ja sotsiaaldemokraatidel 55 ning erakonnal Eesti 200 on see 41.

Üldise trendiga vastuvoolu ujub parlamendiväline Eesti 200, kel õnnestus mullu 4,4 protsendi valijate toel riigi toetuse peale saada. Aasta peale on nende liikmeskond 30 inimesega plussis, absoluutarvud ei ole küll suured, kuid torkavad silma nii suurte kui ka mikroerakondade seas.

«Oleme tõesti saanud alates aasta lõpust keskmiselt ühe liikmeavalduse nädalas. See kõik on toimunud orgaaniliselt ja põhjuseks on inimeste kasvav rahuolematus poliitilise olukorraga, sest lootus saavutada muutus eelmiste valimistega võrreldes kahjuks ei täitunud,» selgitas Eesti 200 juht Kristina Kallas.

Suurim kaotaja on aastaga olnud aga Vabaerakond, mille liikmete arv püsib napilt üle nõutava 500. Nende inimkaotused ei ole kaugeltki suurimad, 58 inimest, kuid need 58 moodustasid erakonnast 11,5 protsenti. Vähenenud on ka roheliste ja Elurikkuse Erakonna liikmeskond, kuid siiski palju aeglasemalt. Samas on teada, et Elurikkuse Erakond ja Vabaerakond plaanivad ühineda ning uue nime all kohalikele valimistele minna. Ühinemise hetkel peaks uuel erakonnal olema märkimisväärne hulk liikmeid.

Vanad erakonnad nõrguvad väiksemaks

Politoloog Tõnis Saarts. Foto: Eero Vabamägi

Politoloog Tõnis Saarts:

Arvud kõnelevad juba päris mitu aastat kestnud trendist, et vanad erakonnad kaotavad järjest liikmeid. Osaliselt on see loomulik protsess, sest kui Eestis kasvas 2000. aastatel erakondade liikmeskond kõige kiiremini ja plahvatuslikumalt Euroopas, siis samas tempos see ei saanudki jätkuda. Praegu on tagasilanguse periood.

Noorte seas pole erakondadedesse kuulumine kuigi populaarne ja seda mitte ainult Eestis, vaid ka mujal maailmas. Kui noor inimene soovib mõne ühiskondliku probleemi lahendamisse panustada, siis selleks pakub kodanikuaktivism tänapäeval rohkelt võimalusi – ei pea tingimata kuuluma parteisse.

Liikmeskonda kasvatavad ainult uued erakonnad (EKRE, Eesti 200), sest nad ise otsivad aktiivselt liikmeid, pakuvad uudseid sõnumeid ja lootust, et ühiskonda saab muuta: uudsus ja entusiasm tõmbab alati enam kui etableerumine.